Tuuli Mäemat: Hakka usaldama elu!

Tuuli Mäemat: Hakka usaldama elu!

Mõtiskle oma elu üle. Kui tihti sa oled lasknud asjadel minna? Lasknud end vabaks võitlusest, pingutustest ja püüdlustest õnnestuda?

Mõtiskle oma elu üle. Kui tihti sa oled lasknud asjadel minna? Lasknud end vabaks võitlusest, pingutustest ja püüdlustest õnnestuda?

Kujuta ette, et sa oled sattunud merre, millel kaob põhi. Sa ulbid ja võitled. Lootuses jõuda pinnale teed järjest raskemaks muutuvamaid liigutusi. Iga liigutus tundub raskem ja vaevalisem. Ühel hetkel märkad sa päästerõngast. Paraku on see päästerõngas sinust väga kaugel ning iga pingutus seda saada lükkab selle tegelikuses kaugemale. Sinus on nii suur soov see endale saada, et teeksid ükskõik mida, et see endale saada. Siis aga väsid lõplikult ning lõpetad oma püüdlused. Mõistad, et päästerõngas ujub aina kaugemale ning sinu jaoks hakkab otsa saama. Sel hetkel muutub tuulesuund ning laine juhib selle rõnga sinuni. Mis sa arvad, miks nii juhtus? Sest sa lõpetasid võitluse. Lõpetasid püüdlused. Lõpetasid rassimise. Lõpetasid tahtmise. Sa andsin alla, kuid omal moel hakkasid usaldama elu. Hakkasid uskuma, et tulgu, mis tuleb. Ja tuligi. Päästerõngas tuli!

Märka, kuidas sinu näole tekib koomiline muie, kui mõistad, et arulage on võidelda elu vastu. Võidelda ja pingutada nii, et tegelikult lõpuks mõistad, kuidas mitte miski ei muutu. Miks ei muutu? Sest sa ei usalda elu ja aina pingutad.

Kõik see, mille poole sa olid püüelnud on sinuga, kui lõpetad võitlemise, lõdvestud ja usaldad elu. See, mis tundus olevat nii kättesaamatu on tegelikult igal pool sinu elus. Ja see “Miski seal kuskil, kui ma selle vaid kätte saaksin,“ on otse sinu ees. Küsimus on vaid, kas sa tahad seda märgata? Oled sa selleks tegelikult valmis?

Mida rohkem me raiskame oma elu võitlemise, rabelemise, püüdlemise või oma meelte sundimisele, seda kaugemale me tõukame rahu, mida me tegelikuses oma ellu soovime. Kui me peatume, lõdvestame oma meele ja keha, hakkame usaldama elu, taipame, et soovitud rahu on koguaeg meie sees peidus olnud. Me oleme lihtsalt liiga hõivatud olnud pideva püüdlemise, võitlemise ja rassimisega.

Väiksena öeldi meile pidevalt: “Püüa anda endast parim. Tee nii hästi, kui suudad, võta end kokku.“ Ja me püüdsimegi ja pingutasimegi. Rabelesime nii nagu oskasime. Ometigi ei tulnud tulemusi ning selle asemel olime aina väsinud ja tüdinenud. Oleks keegi meile öelnud: “Lõdvestu, lase oma meel vabaks, usalda, kõik läheb nii nagu minema peab,“ oleks meis avanenud loovus, avatus, potensiaal ja armastus.

Meid on sünnist peale õpetatud võitlema, rabelema ja andma enast kõik. Me tunneme end süüdi, kui võtame hetke, et puhata, sest nii kaotame aega, mil olla ja saada edukaks.

See juhtub päevast-päeva meie elus. Meilt oodatakse kodus palju. Mida paremini süüa teed, seda parem naine oled. Mida rohkem mehena suudad naisele tähelepanu pöörata ja pingutad, seda parem mees oled. Tööl oodatakse meist eriti palju. Alustades sellest, et tööle kandideerides peame me täitma eeldused, mis seavad meile kohustuseks taluda pingetaluvust, osata võimalikult palju oskusi ning anda endast igal hetkel maksimum. Lisaks sellele ootame veel endalt nii palju- me peame saama edukateks, saama kõrge hariduse, pidevalt oma keha eest muretsema ning lõpuks suutma veel olla inimene- hingata, uskuda, luua ja armastada. Seda kõike on palju ja isegi väga palju.

Võibolla on see üks põhjustest, miks enamus inimkonnast on läbipõlenud. Meilt oodatakse nii palju ja ometigi on see hakanud meile ka normaalsena tunduma. Mida rohkem teeme, seda paremad oleme. Mida paremad oleme ja endast anname, seda rohkem raha saame. Rahaga ei kaasne alati pai ja kiitus. Raha eest saame osta kallimat sinki ning paremat leiba. Me sööme ära parema leiva ja kallima singi, korraks on kõhus hea, kuid see tunne kaob. Seega, mille nimel me siis pingutame? Miks me pidevalt rabeleme, võitleme ja tahame olla järjest paremad ning edukamad?

Milliseks muutuks sinu, minu ja meie elu, kui me hakkaksime lihtsalt usaldama? Usaldaksime, et elu ise juhib meid parima poole. Usaldaksime, et ka ilma hambad ristis pingutusteta võime me jõuda soovitud eesmärgini.

Kas sa oled selleks valmis? Valmis kogema kergust, mis annab tiivad, et lennata kergusega kõige selle poole, mida soovime?

Autor: Tuuli Mäemat

Kui soovid lugeda veel sama teemalisi artikleid külasta keskkonda http://sinusoidile.wordpress.com/