Reklaam sulgub sekundi pärast

VILLU PARVET: Milleni viib nn ülebuustimine?

Täna räägin nähtusest, mida olen saanud uurida juba aastaid - kroonilisest ülebuustimisest. Kuigi eks tahame ju kõik näida pisut parematena kui tegelikult oleme (ehk nagu noored ütlevad, need kes ennast buustida oskavad jõuavadki elus kaugemale), on sellel ka äärmuslik vorm: ülebuust. Ja kuna ma juba tean, et mult seda küsitakse, siis vastan diplomaatiselt ette ära: “Jah, see võib, või võib mitte põhineda minu enda elul ja lähisuhtel patoloogilise ülebuustijaga”.

Täna räägin nähtusest, mida olen saanud uurida juba aastaid - kroonilisest ülebuustimisest. Kuigi eks tahame ju kõik näida pisut parematena kui tegelikult oleme (ehk nagu noored ütlevad - need, kes ennast buustida oskavad, jõuavadki elus kaugemale), on sellel ka äärmuslik vorm: ülebuust. Ja kuna ma juba tean, et mult seda küsitakse, siis vastan diplomaatiliselt ette ära: “Jah, see võib, või võib mitte põhineda minu enda elul ja lähisuhtel patoloogilise ülebuustijaga”.

Esiteks muidugi olgu ära märgitud, et samavõrd irooniline kui kõik järgnev, on ka asjaolu, et ma seda kõike mahitasin, mistõttu ei tasu piirduda minu pidamisega vaid kaasosaliseks või enabler'iks. Mind võib rahumeeli pidada ka väga rumalaks inimeseks. Olingi ise idioot, aga no more, nagu klassikud ütlevad. Hüva, asjast! Järgnevalt käsitlen kolme ülebuustimise kategooriat: elustiili ülebuust, majanduslik ülebuust ja tööalane ülebuust. Loomulikult ei välista need üksteist ja reeglina ongi segunenud. Selguse huvides vaatleme neid aga järjest.

Elustiili ülebuust

Enamikel meestel on “pohlad", kui näiteks endast kohvikus väikese selfie tõmbad. See on normaalne buust. Mul hakkasid aga mingil hetkel juba käed värisema, kui kuulsin sõnu “tee must üks pilt”. Teadsin, mis järgneb: veerand tundi klõpsimist, 50-100 kaadrit ja lõpuks sõim: “Sa ei oska üldse pildistada! Vaata, kui suur mu nina siin on! Vaata, kui paksud mu põsed jäävad! Idioot oled!”. Kui õnnestuski leida sobiv kaader, kus inimene ei olnud reeglina enda näoga, sai vähemalt süüa, kuigi toit oli juba jahtunud. Krooniline lifestyle-ülebuust viis aga selleni, et buustimise potentsiaali järgi ei hakatud valima mitte üksnes restorane, vaid koguni reisisihtkohti. Terve elu pöörles mingite instade, life-streaming'u, ja feissari check-in'ide ümber. Ma juba nii vana mees ja ei teagi, mis vahe on noil periskoopidel ja snapchat'idel, aga seda ma tean, et ülebuustimise mahitamine on nagu teine töö, kus mees ripub kaasas nagu reality show statist, kaameraoperaator ja kõrvalosatäitja samas isikus. Ära tee oma mehele seda! Meil, meestel, on reeglina täiesti savi, kuidas ise pildile jääme ja me lihtsalt ei mõista seda, kui peame sinu lifestyle-buustide taustajõud ja võimaldajad olema.

Majanduslik ülebuust

Kahtlusteta võib pidada mu elu üheks TOP 3 majanduslikult hävitavamaks lauseks seda, kui ütlesin, et “ära osta enam vuhvleid, osta originaale”. Olin ise idioot ja aja jooksul kaasnes kõikvõimalike taustaelementidega (mis “spontaansetele” piltidele taustale sätitakse) räige kulu. Kogu aeg oli vaja uusi asju selleks, et neid mängleva loomulikkusega koos endaga fotodele või lühifilmidele salvestada. Nägin vahetult ja lähedalt pealt, kuidas mingi rikka ja ilusa staari rolli sisseelamine muutus inimese enda jaoks nii veenvaks, et minetus mistahes majanduslik mõtlemine. Kui kulutada majandusliku ülebuustiga seotud aksessuaaridele kordades rohkem kui inimene ise kuus teenib, on see minu meelest insane. Aga, nagu öeldud, olin ise rumal, et sel juhtuda lasin. 

Tööalane ülebuust

See on vast kõige ohtlikum ülebuusti vorm, sest see, mida inimene teeb, saab tihti osaks tema identiteedist ning lõpuks ei suuda ta ise ka eristada, kus läheb piir enese tegeliku sisu ja ülebuusti vahel. Tegin ise väga suure vea selle läbi, et asusin liiga agaralt kaasa aitama elukaaslase tööalaste eesmärkide saavutamisse. Märkamatult avastasin mõne aja pärast, et ma polnud enam mitte üksnes passiivse investori rollis, vaid minust oli saanud ka müügi-, turundus-, koolitus-, IT- ja arendusosakond ja veel mingi pagana ilublogija. Allakäigutrepist alla, nagu öeldakse. Vaatamata sellele, et seeläbi ilmneb, kui rumal mees ma olin, oli sel nähtusel ka helgem külg: sain võimaluse lähedalt näha, mida totaalne tööalane ülebuust inimesega teeb. Kui enda panus on null ja keeldutakse isegi läbi lugemast intervjuusid, mis oma nime alt ajakirjades ilmuvad, rääkimata muust, siis kaasneb sellega omapärane võõrdumine reaalsusest - inimene peab veenma end iga päev selles, et ta ongi see, kellena ta end välja paista laseb ja see on vahel päris naljakas.

Loo moraal

Loomulikult on ülebuustimine kahjulik sind ümbritsevatele inimestele. Ma ei räägi sellest, et kaotasin raha (kui seda hiljem küsisin, oli firma juhatajaks pandud mingi Boriss, aga ma ei hakanudki eeldama, et ta väga sügaval kulmu-bisnesis on või mulle midagi tagasi maksta kavatseb) ja aega (kõige valusam üldse). Kuid kõik see on siiski tühine võrreldes sellega, mida see võib teha inimese enesega.

Kui kujutada ühe laevana ette seda, milline sa tegelikult oled, ja teise laevana seda, milliseks sa ennast ülebuustimisega muudad, siis tekitab paarikraadine kursierinevus nende kahe kõrvuti sõitva laeva vahel juba mõne aja pärast uskumatult suure kauguse. Kui jätkad ülebuustimist ajas veelgi, siis teatud momendil muutudki vaid buustiks. Sinu identiteedist on ära kadunud need alged, mida sa kunagi buustima hakkasid ja järele on jäänud vaid üks suur buust. Kogu elu on keskendunud vaid ülevõimendusele ja sisuline pool on null. Avastad, et aastad on möödunud ilma, et oleksid tegelenud enese arendamisega, midagi õppinud või isegi näiteks lugenud midagigi sellest, millest tõukuvalt oled väidetavalt kirjutanud. Elatud päevad on tükeldatud sotsiaalmeedia kaadriteks ja minutid neis sisalduvateks piksliteks ja kui su ligipääs sotsiaalmeediakontodele ära võtta, oledki justkui kaotanud kontakti enesega. 

Mul oli võimalik lähedalt pealt näha seda, kuidas säärane buusti eemaldamine tõi kaasa sisulise ja ulatusliku identiteedikriisi, mille puhul inimene oli valmis oma identiteedist eemaldatud osa eest pakkuma praktiliselt ükskõik mida. Ma ei läinud sellega kaasa, sest see poleks probleemi lahendanud. Reeglina saab patoloogilise ülebuustija säärane “buustikriis” päädida kahel viisil (nagu mistahes sõltuvushäire) - ta kas tunnistab endale probleemi, läheb teraapiasse ja otsib päriselt abi (muutub adekvaatseks ja aktualiseerub) või leiab enda ülebuustide ülevalhoidmiseks uusi vahendeid ja võimalusi, kaugenedes nii veelgi enam tegelikkusest.

Ei öelda asjata, et iga inimese elu saab olla kas eeskuju või hoiatus. Ja kõigil, kes end absurdse tasemeni üle buustivad, tasub arvestada, et see lõppeb alati halvasti. Kasvõi kõige lihtsamalt selle tõttu, et su tulevased lapsed ei suuda sust kunagi sisulise uhkusega rääkida, sest ei teagi, kes sa tegelikult oled.

P.S Kui sa kavatsed kirjutada kommentaariks, et olen ise kõiges süüdi ja selle ära teeninud, siis võta arvesse kahte asja: esiteks, ma tean seda, ja teiseks ei muuda see tühiseks fakti, et ülebuustimine on lihtsalt nõme ja inimese identiteeti hävitav.

 

Loe ka Villu viimast skandaalset kolumni sellest, kuidas naised oskavad suhteid ära rikkuda.