Kas Kristi on liiga peenike?

Päike on nagu magnet, mis vähemalt minul ei lase toas istuda, vaid ikka ja jälle õue meelitab ning mida rohkem aeg suve poole liigub, seda enam tahan ma Tallinnast ära ja suvepealinnas oma vanemate ja sõprade-tuttavate juures olla. Sealne elutempo ja energia on võrreldes Tallinnaga midagi nii-nii erilist ja eriti päikeselisel ajal on Pärnu minu jaoks nagu võilill mesilasele.

Ühel ilusal nädalalõpul sõitsin Pärnusse... Ilm oli tõeliselt ilus ja temperatuur ulatus 20 soojakraadini. See oli kvaliteetaeg, sest mul õnnestus veeta päev oma lähedastega, kelle hulgas oli ka üks lasteaia viimases rühmas käiv poiss, kes on tõeline energiapomm ja märkimist väärib seegi, et väike mehehakatis ei ole sugugi suule kukkunud. Nii sain minagi temalt oma osa... Ühel hetkel, tema kiirete tegemiste vahel, kõlas valjult: „Kristi, sa oled liiga peenike!“  Ma vist lausa kangestusin, sest see mõjus nii jahmatavalt, kuna see tuli tõeliselt ootamatult. Ma ei suutnudki kohe midagi talle vastata ja samas tema ei tahtnudki mingit kommentaari sellele. Ütles spontaanselt oma tähelepaneku ja jooksis oma järgmiste tegevuste juurde, millesse plaanis ka minu kaasata.

Mida üks energiast pakatav poiss ikka teeb - kõikvõimalikud palli- ja jooksumängud olid siis need, mis tema peas keerlesid ja mida mina temaga ühel hetkel mängima pidin. Ma ei liialda, kui ütlen, et tunni jooksul lubati mulle vaevu üks kiire joogipaus ja juba kamandati jälle joonele ja anti mingi reket või pall kätte. Mõtlen, et selliste põngerjatega on end vist ikka väga kerge vaevaga võimalik vormis hoida - võta lapse tegevustest osa ja kasu on ju lausa kahepoolne. Üks saab „keha piitsutada“ ja teine saab kaaslase, kellega muudkui mängida ja mängida... Igal juhul olin mina selle päeva lõpuks omadega suhteliselt läbi, aga tema käis mul ikka veel sabas ja meelitas oma pallide ja asjadega, ehk siis ei mingit väsimust ja energiat veel küllaga. Mul tekkis veel teinegi mõte, et eelmisel aastal samal ajal oleks ma ilmselt suurema osa ajast pigem istunud, sest lihtsalt jõudu ja vastupidavust ei oleks olnud selliseks „turneeks“. Täna aga saan rõõmustada, sest taoline füüsiline aktiivsus oli tõeliselt mõnus ja tegelikult on see tunne ikka vinge, kui keha on pingutusest väsinud.

Kui nüüd jutuga n-ö tuppa kolida ehk treeningutest CitySpa´s rääkida, siis olen viimasel ajal oma jõusaali treeningud teinud koos jõusaalitreeneri Rauno Rikbergiga. Ja see on hoopis teine „tera“, kui kogu treeningu vältel on treener kõrval ja jälgib igat liigutust ning vajadusel korrigeerib. Peamine aga, mida ma ise ei ole suutnud iseseisvalt treenides saavutada, on see, et treeningut lõpetades olen absoluutselt väsinud. Mul on seadmetel treenides olnud tunne, et valisin endale sobiva raskuse ja mul oli väga raske ning pingutus suur... AGA! Raunoga koos treenides olen aga saanud teadmise, et minu eelnevad jõusaalitreeningud on olnud tegelikult n-ö poole auruga, sest olen enda võimeid alahinnanud ja tegelikkuses vist ei olegi varem saanud kogemust, mis tunne on jõusaalist lahkuda nii, et (piltlikult öeldes)  jalad lohisevad järel. Rauno aga teeb seda minuga ikka jälle - „lohisen“ koju ja olen nagu tühjaks pigistatud sidrun ja see tunne on kirjeldamatult mõnus.

72 - number kaalul!

Lilli ja liblikaid,

Kristi