Kristi: esimesed edusammud – numbri võrra väiksemad teksad mahuvad jalga

Ühes blogis kirjutasin, et Monica (minu personaaltreener ja City Spa peatreener) mõõtis minu keha kõikvõimalikud osad ära ja mõõtmisi teostades selgus ka, et minu üks jalg on säärest paksem ja on ka mõned sentimeetrid lühem kui teine. Kui õues läheb saju tõttu poriseks, siis kerkib koheselt minu jaoks aktuaalne teema - miks mu püksisääred on poripritsmeid täis?! Olen varem mõelnud ja nüüd taas, kui õues on porine, must ja pime Eesti sügis... Ikka ja jälle on olnud põhjus end kiruda, et ma ei oska normaalselt kõndida, ja kui meelde tuli, siis proovisin kuidagi teisti astuda. Mu katsetused aga ei ole vilja kandnud, ikka ja jälle olen jõudnud samasse punkti - mu püksid või saapad on pidevalt totaalsed porikäkid. Paar päeva tagasi tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast teadmine, et on ju üsna loogiline, et lühem jalg teeb astumisel „tugevama“ sammu, mille tagajärjel pritsmed ka riietele tekivad. Lõpuks ometi saan aru, miks on lood nii nagu on, ja ma ei pea enam katsetama, kuidas astuda. Hmm, selleks aga oli siis nii kaua vaja elada ja tegelikult nii vähe teha, kõigest mõõta, et saada vastus ja hingerahu ning enda pidev süüdistamine lõpetada.

Samas, eks ma pean oma seismise ja kõndimisega ikka veel vaeva nägema, sest Kaia Heinlehe silmis ei ole minu seismise asend ja kõnnimuster maksimumhinnet väärt. Sama käib ka istumise kohta. Ilmselt teab igaüks, et sageli istume kuidagi „kõveralt“ ja otsime pigem mugavat asendit ning unustame, kuidas tegelikult peaksime istuma. Eks ma proovin end pidevalt kontrollida ja õigesti istuda, aga see kipub ikka ununema. Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks – üritan meistriks saada.

Teema - riided! Naiste lemmikteema ja milline naine siis riideid ei armasta?! Mina kuulun kindlasti riiete armastajate hulka. Buduaari kaalueksperimendi väljavalituks saades lubasin endale, et ma ei osta enne kevadet ühtegi uut riideeset. Julge lubadus, või mis!? Realistina ja naisena öeldes - suhteliselt rumal lubadus! Oleks kohe pidanud aimama, et seda lubadust on võimatu täita. No ja nüüd on see koht käes, kus tõmbaks pea õlgade vahele, sest ma ei ole suutnud oma lubadust pidada. Vähemalt on mul julgus seda tunnistada! Kui lubadustest mitte kinnipidamine on häbiväärne, siis rõõmustamisväärne selle loo juures on see, et mulle mahuvad numbri võrra väiksemad teksad jalga! Juhhhhhuuu! Ja kui ma ei oleks lubadust murdnud, siis mul puuduks selles osas võimalus rõõmustamiseks.  Lugu oli siis nii, et läksin suhteliselt varajasel hommikutunnil poodi, lootes, et inimesi on vähe, ning arvates, et mul on nii mõnusam omaette toimetada, ilma et keegi kuklasse hingaks. Mul läks õnneks - inimesi oli vähe ning müüja oli ka hõivatud ja ta ei saanud tulla ennast appi pakkuma. Mulle meeldis see! Õige numbriga püksid leidsin üllataval kombel kiirelt, ei pidanud isegi stressama. See on midagi uut! Tõmbasin need siis jalga ja vaatasin, et püksid näivad kahtlaselt imelikud - kuidagi lohvakad ja karjuv vajadus oli ka püksirihma järele. Püksid jalas, uurisin ja puurisin, kas olen ikka õige numbri võtnud. Vaata ja imesta - õige number, aga ei ole ju õige, sest püksid on suured. Olin kergelt paanikas ja see olukord tundus liiga hea, et tõsi olla. Keerutasin peegli ees üht- ja teistpidi ning kahtlustasin ikka veel, et pükstel on midagi viga ning ei tahtnud uskuda, et olen pisut väiksem. Kui mulle kohale jõudis, et esimesed edusammud on siiski käes, oli ikka kirjeldamatult mõnus tunne küll. Sellist õnne on isegi võimatu sõnadesse panna, aga see emotsioon on tõeliselt võimas!!!

85! Number kaalul -1 kg! Rõõmustan, topelt!

Kristi