Kristi: ja need pisikesed teksad läksid jalga … nagu vanasti

Õues näpistab küll meeletu külm, aga õnneks näitab ka päike ennast ja toast õue vaadates on pilt päris äge ning päikesepaiste tekitab ka tunde, et kevad hakkab saabuma. Päevasel ajal ju tegelikult räästad tilguvad, mis on justkui tagasihoidlik kevadekuulutaja.

Kui aus olla, siis mul on juba ammu paksudest talveriietest väsimus ja sooviks, et see pidev riidesse pakkimine saaks juba ühele poole. Niisiis, ühel päikeselisel päeval vaatasin oma riidekapi sisu üle selle pilguga, et mida sobiks ka algaval suvehooajal kanda, mis võiks teisele ringile minna jne. Eks ma muidugi proovisin üht-teist selga ka ja minu üllatus oli ikka tõeline. Lausa vapustav! Riided, just püksid, mida eelmisel suvel kandsin, kukuvad sõna otses mõttes üle tagumiku alla! Ja need näivad nii hiiglaslikult suured... Lausa jube vaadata ja veel hullem on mõelda, et need on mulle justkui valatult sobinud. Õudust tekitav!

Olen millalgi varem kirjutanud oma blogis, et aastate eest olen ka väiksem olnud ja ca 80 kg kaalunud. Loogiline ju, et pidin ka siis riideid kandma ja kuna ma ei ole neid hilpe, mis sellel hetkel parajad olid, kellelegi andnud, lootes, et mahun neisse kunagi, siis see päev on nüüd käes! Enne seda avastust tõmbasin kapist muudkui riideid välja ja vaatasin oma n-ö pisikesi teksasid ning mõtlesin endamisi, et need on küll veel väikesed. Olin kindel, et venitan need jalga umbes poole sääreni - proovisin ära ja no sellist imestust pole ma juba ammu kogenud - need pisikesed teksad läksid jalga... nagu vanasti!

Ega siis saa sellist üllatus endale hoida ja helistasin elukaaslasele, sest on ju loogiline, et rõõmu tahaks jagada. Pöördusin siis tagasihoidlikult: „Kas Sa mäletad mu neid teksasid, mis me reisilt kunagi ammu ostsime? Need ilusad, mis mulle väikeseks jäid..“ Vastuseks sain: „Hästi ei mäleta, see oli ju ammu. Aga mis nendega on?“ Ja siis hõiskasin rõõmsalt - ma mahun neisse! Kui mina olen ikka veel kriitiline enda suhtes ja näen end veel suht suurena, siis elukaaslane räägib juba mulle, et olen nii pisikeseks jäänud. Ja nii ta mu telefonikõne peale ütles ka, et väga tore, aga et ma ju olengi juba väike ja mis siis imestada. Natuke igav ja melanhoolne vastus, aga kuna ta juba ammu seda räägib, siis see ei olnud talle ka üllatus. Jah, tal on õigus, olen juba oluliselt väiksem - märkasin nüüd ka ise.

Mul on kodus kaal, mis näitab lisaks kilogrammidele ka keha rasvaprotsenti ning veeprotsenti. Aeg-ajalt kirjutan endale näitajaid üles ja viimane märge oli 23. jaanuarist. 10 päeva hiljem tegin uued märkmed ja muutusi nähes tekkis mõte, et kaal on vist rikkis. Kaotada 10 päevaga 10% rasva?! Ma vist olen tubli olnud...

Kui ajas tagasi minna, siis eelmisel aastal märtsi lõpus oli minu keha rasvaprotsent 46, käesoleva aasta jaanuari lõpus 35% ja täna 25,1%. Norm, minu pikkust, vanust jne arvestades, on 22%!

Teatavasti on mu eesmärk saavutada 70 kilogrammi, ehk veel -10 kg, ja ausalt, ma ei suuda seda tulemust ette kujutada... aga praegused emotsioonid on küll ülevad ja see kõik on tulnud läbi pingutuste, läbi elustiili muutuse... Aitäh Margele, Monicale ja CitySpa´le- teieta ei oleks ma täna pooltki nii õnnelik!

80 kg

Lilli, liblikaid ja roosamannat!

Kristi