Kristi: jooksmine pole minu jaoks, hing on niidiga kaelas

Hõiskasin mõni aeg tagasi, et ostsin endale numbri võrra väiksemad teksapüksid, ja täna on taas aeg hõiskamiseks, sest uued ja number väiksemad püksid lotendavad! Mõnes mõttes on kahju, aga teises mõttes jällegi ülimalt positiivne.

Näen, et see, mida ma teen, kannab siiski vilja ja väikesed edusammud on olemas. Peamine, millele siis ülima täpsusega tähelepanu pööran, on see, et väldin magusaineid. Valge suhkur on absoluutselt EI ja teisi magustajaid nagu agaavi siirup, mesi, fruktoos - neid kasutan küpsetamisel või jogurti valmistamisel. Võib-olla huvitab ... Minu jogurt koosneb maitsestamata jogurtist, mõnest värskest püreestatud puuviljast ja kasulikest rasvadest ehk seemnetest - seesam, päevalill, lina, kõrvits. Mõningatel juhtudel kasutan seemneid loomulikul kujul, teistel puhkudel teen n-ö jahuks, et keha kõik vajalikud ained saaks. Seemnete jahustamisel on abiks veneaegne kohvipurustaja, mille kapinurgast välja kaevasin ning mis on igati tänuväärne masin, loodan, et ta ära ei väsi.

Toidust veel rääkides, sest see on nii olulisel kohal meie elus, üritan nüüd igapäevaselt süüa vähem ka liha, just sea- ja loomaliha, sest ausalt öeldes tekkis mul ühel hetkel lausa vastikus, mõeldes, kuidas see liha meieni jõuab. Esiteks "rets" tapatöö ja teine nüanss - mida sellele loomale süüa antakse ning mis ühel hetkel ka meieni jõuab. Jube! Tasub ehk lugeda ja uurida, aga minul käis see miski veider klõps ja enam ei kutsu liha ostma. Loomulikult ei ole ma täna veel 100% EI lihale öelnud, aga sisetunne ütleb, et nii võib minna.

 Osalesin hiljuti ühel toredal üritusel, kus kõik toidud (3 pikka lauda erinevaid roogi) olid valmistatud muna, nisu, valge suhkru ning loomse valgu (piim, liha, koor jne) vabalt. See kõik maitses kirjeldamatult hästi ning ma sain kõike seal süüa, sest see sobis suurepäraselt minu toidutalumatusega kokku. Oma toidutalumatuse aja jooksul oli see esimene kord, kus ma sain väljaspool kodu süüa kõike! Tavaliselt vaatan külas lauda selle pilguga, mida seal minu jaoks on. Õnneks sõbrad-tuttavad juba teavad, et kui vähemalt porgand ja lillkapsas on laual, siis on Kristi õnnelik, ning kui vesi ka olemas on, siis olen topelt rõõmus.

Toiduteemade juurest aga trennimaailma. Kõik, kes ootavad CitySpa avamist, võivad rõõmustada, sest peagi avatakse kogu klubi kõigile soovijatele ja ka mina saan n-ö koduklubisse. Siiani olen käinud siin ja seal, kuid eelistan ühte ja ainust ning see hetk on käes. Praegu olen tegelenud peamiselt vastupidavusega, ehk kõndinud erinevaid masinaid kasutades, ka sõitnud rattaga ning käinud rattatrennis. Pean tunnistama, et jooksmine on kooli kehalise tundidest ala, mida vihkasin, ja nüüd olen proovinud jooksmist enda jaoks meeldivamaks saada, aga no mis ei õnnestu, see ei õnnestu. Tunnen jubedat piina ja hing oleks justkui paelaga kaelas. Otsustasin, et mõnda aega ma ennast ei piitsuta jooksuga ja siis proovin uuesti. Võib ju olla asja põhjuseks siiski vähene treenitus ning ikka veel rohked ülekilod. Aga võib-olla ei olegi jooksmine minu jaoks. Monicaga, kes on CitySpa peatreener ja minu personaaltreener, treenime ühiselt jõusaalis. Praegu hingan jõusaalis kergendatult, sest Monica lihvib igat mu sooritust ja jälgib, et siiski töötaks õige lihas. Mõtlen hirmuga aega, kui pean jääma üksi treenima, sest kõik see, mis jõusaalis toimub, on tõeline teadus ja selles teaduses olen ma täna veel vägagi algteadmiste juures. Vahel vaatan mõnda üksiküritajat ja see tundub tappev, mida ta teeb. Leian, et peaks olema lausa kohustuslik mõnda aega koos treeneriga treenida, et end mitte vigastada. Kõigest minu mõte...

90 → 83 kg

Ilusat jõuluaega!

Kristi