Kristi: jõulud küll möödas, aga jaanipäeva ma veel ei oota

Öeldakse, et kui jõulud on möödas, siis hakatakse jaanipäeva ootama. Mina aga nii kaugele ei mõtle, sest see tähendaks juba ka rannahooaega, milleks mina täna kindlasti valmis ei ole. Selle teemaga kattub üks kutse, mille ma sain loetud päevad tagasi - kutse veekeskusesse. Ja ei ole vist raske arvata, kuidas ma sellele vastasin. Midagi salajast ei ole ja minu vastus oli lühike: „Tänan, aga täna ei ole ma valmis oma „rulle” jagama.” No ausalt, ma ei suuda taluda ühtegi pilku ja seda mõtet, et keegi võiks oma peas vaikselt mõelda ja endalt küsida, mida minusugune seal teeb. Ma lihtsalt ei kingi seda mõtet kellelegi ja saan ka ise end paremini tunda, jättes kutsele vastamata. Usun, et kõik ülekaalulised jagavad minuga seda mõtet. Kuigi jah, on ju rannas ja veekeskustes küllalt ümaraid, kes rind ees julgelt ja vapralt sammuvad, aga kas nad tegelikult sisimas ka end nii tunnevad. Mulle tundub see võimatu, aga võib-olla on selle taga ka minu võimekus asju hulluks mõelda. Aga nagu Te kõik teate, siis ma pürgin selleni, et ma saaks uhkelt suvisel ajal ilmale ja olustikule vastavalt riietuda ja üleüldse oma igapäevases nahk-kuues ja kehas end hästi tunda. Täna ma muidugi ei suuda end päris selgelt 70 kilogrammi kaaluvana ette kujutada, aga ma tean, et see tuleb ja praegune roosamanna unistus saab teoks. Eks ma kordasin end siin, aga kordamine meid ju sihini viib. Ja muidugi töö selles kontekstis – trenn ja toitumine, ka neid ei saa unustada.

Arvestades asjaolu, et tänaseks olen oma „sinke” loovutanud seitsme kilogrammi võrra, mis on päris suur ja tugev mistahes käntsakas, siis võib rõõmustada küll. Ma nüüd sattusin hoogu ja mainisin seitset kilogrammi, aga kaalule astudes nägin, et jõulud tegid oma töö ja sain taas ühe kilogrammi võrra „rikkamaks”. Jõulude eel olin muidugi endaga tülis ja ei jõudnud esialgu päris ühese otsuseni, mis mind seoses jõuludega ees ootab, just söömise osas. Klassikalisi jõuluroogi  - kartul, hapukapsas, liha, verivorstid, pohlamoos - ei oleks tohtinud ma süüa, arvestades kõiki oma „imelikke” talumatusi (nagu mu elukaaslane huumoriga pooleks armastab öelda). Mitmeid kordi mõeldes ja arutledes jõudsin selleni, et jõulud tulevad igas mõttes täiesti klassikalised ja ma söön seda, mis on laual. Ja nii oligi - läksid nii kartul, kapsas kui liha. Verivorsti ma ei söö, sest selle koostisosadele mõtlemine ajab mind öökima ja ma ei suuda seda süüa. Muidugi kõrvits on mu lemmik! Ja ka seda mahtus minu taldrikule. Kõigel sellel oli pühade järgselt oma hind ja nagu eelpool mainisin, siis hind oli kõrge - pluss üks kilogramm. Oi-oi kui palju tuleb nüüd jälle pingutada, et see pluss üks maha saada. Aga ikka vapralt edasi! Jah!

Kui tavaliselt süüakse jõulurooga veel ka aasta lõpus ja mõningatel juhtudel on ka aastavahetusel laud kapsast, verivorstist jm taolisest lookas, siis selles osas on minuga rahu, sest otsustasin valmistada lauale hoopis sushit. Viimane sobib ideaalselt minu menüüsse ja on üleüldse üks päris tervislik amps. Soovitusena võin neile, kes armastavad sushit, öelda, et proovige sushit ilma riisita, asendades see näiteks riivitud valge redisega või tehes 50:50 valge redis:porgand. Esimene suutäis võib tunduda harjumatu nagu iga uue maitsega, aga arvestades, kui kasulik see kehale on, siis võiks taoliste maitsetega end harjutada küll. Mina olen kõik selle läbi teinud ja olen täiesti elus, rõõmus ja õnnelik!

Kalendrisse vaadates selgub, et minu järgmine blogi jääb uude aastasse ja seega on õige aeg Teile, kallid buduaarikad, soovida veel toredaid hetki vanasse aastasse ning meeleolukat uue aasta tervitamist! 

Ikka parimat!

Kristi