Kristi: ma meeldin endale iga päevaga järjest enam…

Kristi: ma meeldin endale iga päevaga järjest enam…

  Vaatan tagasi oma tänase teekonna algusesse ja ausalt öeldes olin väikese eelarvamusega selles osas, et trenn ja sportimine (laiemalt) võiks saada minu elu lahutamatuks osaks.  Eks algus oligi pigem üle kivide ja kändude rännak suhtelises võõras maailmas… See oli paras pingutus ja peavangutus, et treeningud oma päevaplaani mahutada, ning kõik muu oli kohati justkui olulisem kui trenniminek, aga ikka „kamandasin“ end liigutama ja nii keskmiselt kolmel korral nädalas.  See n-ö sunnitud minek oli ajal, kui kaal pikaks ajaks seisma jäi ja tunne oli, et mina muudkui teen ja teen, aga tulemusteta. Üksi mõeldes ja tehes võib tekkida sellises olukorras soov alla anda, aga minu päästerõngaks oli kindlasti Monica, minu personaaltreener.
 

Vaatan tagasi oma tänase teekonna algusesse ja ausalt öeldes olin väikese eelarvamusega selles osas, et trenn ja sportimine (laiemalt) võiks saada minu elu lahutamatuks osaks.  Eks algus oligi pigem üle kivide ja kändude rännak suhtelises võõras maailmas… See oli paras pingutus ja peavangutus, et treeningud oma päevaplaani mahutada, ning kõik muu oli kohati justkui olulisem kui trenniminek, aga ikka „kamandasin“ end liigutama ja nii keskmiselt kolmel korral nädalas.  See n-ö sunnitud minek oli ajal, kui kaal pikaks ajaks seisma jäi ja tunne oli, et mina muudkui teen ja teen, aga tulemusteta. Üksi mõeldes ja tehes võib tekkida sellises olukorras soov alla anda, aga minu päästerõngaks oli kindlasti Monica, minu personaaltreener.

Täna aga on seis hoopis teine ja tunnen enda üle uhkust, sest treeningud on minu päevas väga-väga olulisel kohal, lausa lahutamatud. Juhtub, et ma ei saa mingil põhjusel trenni minna, siis on üldine enesetunne ikka päris niru ja tunne on, et midagi on tegemata ning justkui oleks unustanud millegi väga olulisega tegeleda. Mingil hetkel avastasin, et minu pähe on tekkinud kindel korraldus – liigutama peab ja ikka iga päev… Rääkides CitySpa´s treenimisest, siis praeguse plaani järgi treenin ma nädalas viiel päeval. Lühidalt öeldes käin erinevates rühmatreeningutes, jõusaalis ja ka ujun ning kahel päeval nädalas taastun.

Teatavasti on kaalulangetamisel väga oluline osa ka toidul ja ei saa öelda, et ma toitumise teemasse „lõdva randmega“ suhtuks. Enamasti on siiski iga mu suutäis tõsise kaaluga ning kõik toidukorrad on täpselt läbi mõeldud. Tean, et on inimesi, kes mind kergelt hulluks peavad, kuna nende arvates liigse tõsidusega jälgin, mida ja millal söön. Eks see on pisut keeruline, kui keegi „tark“ mind tümitab seal, kus endast maksimumi annan, aga olen endale selgitanud, et ei saa ju lasta end teiste mõtetest  häirida, sest mul on oma eesmärk teada ja olen igaks pingutuseks vägagi motiveeritud. Ja  kui näha, kuidas siiski kaal kukub ja ka riided seljas jäävad järjest suuremaks, siis saab vaid õnnelik olla, sest see on tehtud töö vili. Tegelikult ei olegi asi vaid väiksemas kaalunumbris, vaid selles, et mul on hoopis rohkem energiat, ma meeldin endale iga päevaga järjest enam ning ka see positiivsus, mis läbi nende muutuste tuleb, peegeldub ka mu lähedastele ja teistele toredatele inimestele, kellega kokku puutun.

Tagasi söögi ja ka joogi juurde. Olen ka varem öelnud, et söömine kodus on minu jaoks väga okei teema, aga asi muutub tõsisemaks, kui see puudutab külas käimist või väljas söömist. Ei ole vist üllatus, et enamasti pakutakse külas ka mingeid alkohoolseid jooke ja inimesed ei taha väga mõista, kui ma ütlen, et ei soovi alkoholi. Mida sellise lause peale tehakse või öeldakse? Vastus on vist aimatav – tuuakse valmis kokteil lauale või proovitakse veenmistööd teha, mille sõnum on, et joo ikka. Üsna ebamugav olukord.. Mul on aga väga hea ja mõnus olla, kui seltskonnas on tuttavad inimesed, sest vähemasti nemad saavad minust suurepäraselt aru, aga n-ö võõrad vaatavad mind ikka suhteliselt kahtlase pilguga, kui olen otsustanud mitte juua. Minu arvates on see üsna veider, et inimesed ei saa alkoholita olla ja peavad neid imelikeks, kes saavad. See peaks pigem vastupidi olema, aga mina ei ole mingi maailmaparandaja. Alles hiljuti, kui ühele koosviibimisele läksin, mõtlesin ka, kas dringitan või ei –  mingil hetkel siiski mõtlesin proovida ja ühe kokteili juua. Täna „piisab“ mulle vaevu poolest klaasist joogist, et saada sama „laks“, mis varem tuli paari kokteili tarbimise tagajärjel. Uskumatu, aga nii on! Teine nüanss asja juures on see, et ma juba vihkan seda mõtet, et järgmine päev võib mul sellest joodud joogist halb olla ning seetõttu jääks mõned väga olulised planeeritud asjad tegemata. Loomulikult ei ole ma mingi karsklane, aga siiski puuduvad mul alkoholiga „sõprussidemed“.

Üks kummaline lugu on ka sellega, kui mind külla kutsutakse. Olen mitmel korral mõistnud, et olen võõrustajale kerge peavalu, sest arvatakse, et mulle ei ole midagi süüa pakkuda. Ise suhtun sellesse huumoriga ja leian, et taoliseks mureks küll väga põhjust ei ole. Sellisteks puhkudeks on mul inimestele tegelikult lühike ja naljaga pooleks öeldud vastus: „Kui porgand ja lillkapsas laual on, siis olen ma juba õnnelik.“ Aga jällegi, ma ei plaani hulluks minna, ja kui olen ikkagi üritusel, siis söön seda, mis kutsub võtma ning võtangi siis, et maitsta ja see kogemus saada, mida keha ütleb. Mu keha on super indikaator näitamaks, kas talle sobis see, mida pakkusin, või ei. Seda vastust ei ole vaja isegi kaua oodata.. Ise arvan, et juba see on suure töö tulemus, et keha poolt tulevaid signaale mõista ning edaspidi oskuslikult nende järgi tegutseda. Elu peab olema ikkagi nauditav nii täna, homme kui ka mitmete aastate pärast ja võimalik, et tänased õiged otsused aitavad tulevikus meil ka paremini ja kindlasti tervemana elada.

Vaatan kaalule ja number sellel on – 78 kg

Kristi