KRISTI PÄEVIK: Lähme reisile…

1 kommentaar

Olen alati nautinud reisimist. Ka rasedana sai usinasti maailma avastatud – käisin nii puhkuse -kui tööreisidel. Alles raseduse lõpukuudel jäin paikseks, kuigi ka siis sai vahel ikka  Eestimaa äärelinnadesse puhkama sõidetud.

Olen alati nautinud reisimist. Ka rasedana sai usinasti maailma avastatud – käisin nii puhkuse -kui tööreisidel. Alles raseduse lõpukuudel jäin paikseks, kuigi ka siis sai vahel ikka  Eestimaa äärelinnadesse puhkama sõidetud.

Enne sünnitust uurisin, et kuidas on lapsega reisida. Teised emad oskasid soovitada, et enne teist-kolmandat elukuud peaks maailma avastamine kerge olema, kuna laps magab enamus ajast.
Meie esimene lennureis oli siis, kui tibu oli 3-kuune. Kuigi oli tegemist kolmepäevase lühireisiga Euroopasse, kartsin ma väga, et lapsele on see liig mis liig. Pidavat ju lennuki maanduminsel ja tõusmisel lastel kõrvad valutama hakkama. Aklimatiseerumine ja hotellis ööbimine- kuidas laps seda vastu võtab?
Kõige rohkem muretsesingi lennureisi pärast. Lennukis on piiratud liikumisala ja palju inimesi –  kolmetunnine reis tundus olevat lõputult pikk. Pumpasin rinnapiima lennukisse kaasa, et tõusmisel laps piima imeks. Nimelt pidavat see leevendama kõrvavalu. Õnneks minu laps arvatavasti valu ei tundnud, kuna ta ei nutnud ega tahtnud ka midagi imeda sel ajal.

Minnes oli lennureis Carina Mia jauramist ja nuttu täis. Ta oli väsinud ja tundide viisi emme süles istumine tundus ka talle lõputu ning väsitav. Meie õnneks oli minu kõrval olev iste tühi ning mingiks ajaks sain lapse sinna magama panna. Tegin talle  vahepeal õhuvanni, mis enamus lastele väga meeldib. Istme katsin igaks juhuks kilega.

Tagasisõit koju kulges aga väga hästi. Laps jõudis kolmveerand tundi ilusti üleval olla, ja jäi ka mulle ootamatult süles magama.
Avastades, et olen pääsenud lapse magama uinutamisest, jäin ka ise lapse kõrvale pikutama. Ärgates avastasin, et laps piilub juba lennukis uudistava pilguga ringi. Siis selgus, et maandume esiaglsest kellaajast pool tundi varem.
Kui kõik reisid lapsega oleksid sellised  nagu oli meie esimene lennukisõit Milanost tagasi, siis julgeks südamerahus temaga veel palju reisida.

Alles hiljuti sai külastatud ka naaberriiki Soomet. Kiirlaevaga reisimine oli väga meeldiv kogemus. Ka sellel reisil oli meil terve pingirida loovutatud. Lamasin koos lapsega kuni uinusime mõlemad. Laevareisile minnes mind hoiatati, et lapsel võib minna süda pahaks. Lamades mina ega Carina Mia merehaigeks ei jäänud.

Kokkuvõtteks: ma  ei karda enam lapsega reisimist. Tunduvalt keerulisem oli näiteks Tartust kolmetunnine kojusõit, kuna laps pidi terve aja istuma turvahällis, mille vastu ta tugevasti nutuga protesteeris. Samuti on rinna andmine või sülle võtmine ju sõidu ajal keelatud.

Arvan, et kodus on lapsel aga ikkagi kõige mõnusam olla: oma pesa, oma
emme, oma rütm –  laps on rahulik ja õnnelik.