Vaid loetud päevad…

Üheksa pikka kuud on nüüdseks täis. Olin kindel, et mu beebi tuleb paar  nädalat enne tähtpäeva. Tundub, et laps tunneb ennast turvaliselt ja mugavalt minu kõhus ega plaani veel emme koormat kergendada. Alles oli lapse isal sünnipäev ja lootsime, et äkki tuleb beebi issile üllatuseks, kuid laps otsustas endale ikkagi isast erineva sünnipäeva valida. Millise, seda veel me ei tea :)


Üheksa pikka kuud on nüüdseks täis. Olin kindel, et mu beebi tuleb paar  nädalat enne tähtpäeva. Tundub, et laps tunneb ennast turvaliselt ja mugavalt minu kõhus ega plaani veel emme koormat kergendada. Alles oli lapse isal sünnipäev ja lootsime, et äkki tuleb beebi issile üllatuseks, kuid laps otsustas endale ikkagi isast erineva sünnipäeva valida. Millise, seda veel me ei tea :)
Päevad on täis ootusi. Milliseks kulmineerub sünnitus? Iga naine teab, et kunagi peab ta selle läbi elama. Vaid saatus otsustab, kui kergeks või keeruliseks kellegi sünnitus osutub.
Kas ma kardan? Pigem ma ootan juba sünnitust, kuna pääsu selle eest pole. Tean hetkel vaid seda, et püüan olla mõistusega asja juures. Tantsijana tunnetan oma keha ja lihaseid, ehk see aitab mind. Öeldakse, et sünnitusevalu on mõistuse vastane. Seega pole ma kaugeltki kindel, et asja saab mõistusega võtta. Iga sünnitus on erinev ja seega on naistel ka erinevad arvamused, kui kerge või raske see on. Ma püüan vähemalt mõelda, et iga
läbitud valu on samm lõpptulemusele lähemale. Mina üksi ei kannata vaid ka lapsel on raske ja valus. Toetust loodan leida ka oma tugiisikult, kelleks on mu mees.
Hetkekski pole ma mõelnud, et põgeneks valu käest ja sooviks keisrit. Tahan olla tugev ja ise hakkama saada. Kui vaja, siis kasutan valuvaigisteid, kuid esialgu tahan ise ennast proovile panna. Igavesti see sünnitus ju kesta ei saa. Lõppema peab see ju sellega, et pisike asetatakse minu kõhule ja minust on saanud ema.
Sõitsime mehega hiljuti  keskhaiglasse sõbranna last vaatama, kui helistas mu mehele ta ema ja küsis, et mis meil teoksil? Mees vastas, et sünnitusmajja sõidame, mille peale ämm kohkus ja arvas, et beebi tulemas :) Tegelikult nägime aga tuttava last, kes oli vaid ühe päevane. Beebi oli nii pisike ja ilus. Uskumatu, et ka minul on varsti selline aare. Pean ikka väga tänulik olema, et mulle midagi nii habrast on kingitud. Päevad mööduvad ja aeg tiksub üha lähemale tähtsale päevale. Võibolla juba täna on mul võimalus on tibuga kohtuda…. :)

Järgmine kord kirjutan teile juba kuidas mu sünnitus kulges ja millised
emotsioonid mind valdasid, sest jäänud on vaid loetud päevad …