EESTLANNA PRANTSUSMAAL: poleks kunagi arvanud, et mu väljasaadetud CV-de arv sadadesse küünib

Kolisin Prantsusmaale peale keskkonnatehnoloogia magistrikraadi omandamist. CV-s oli mul ette näidata üks neljakuune praktika teaduslaboris ja mõned suvised hooajatööd enamasti klienditeenindajana. Erialane töökogemus puudus ja prantsuse keele oskus oli algtasemel. Mu esialgne plaan oli leida inglise keelne töökoht kuniks prantsuse keeleoskust arendan.

Ma arvan, et see on natuke lihtsam populaarsetest turismipiirkondades või Pariisis, aga kuna minu elukoht polnud just eriline turismimeka, siis selgus peale paari kuust intensiivset kandideerimist, et ainuke võimalus on keeleoskust võimalikult kiiresti parandada ja oma natuke tühjavõitu CV-d täiendada. Viimase jaoks liitusin kahe kohaliku vabatahtliku organisatsiooniga, kus üritasin just keele õppimise eesmärgil võimalikult aktiivne liige olla. Samal ajal jätkasin tööotsingutega ja iseseisva keeleõpinguga.

Ühel päeval töökuulutusi lapates leidsin sellise võimaluse nagu keskkonna- ja kvaliteedijuhtimise Master Specialisée ehk spetsialiseeritud magister, mille eesmärgiks on pakkuda täienduskoolitust juba magistrikraadi omandavatele inimestele. Kursus kestab aasta aega, millest viis kuud on erialast praktikat.

Vandetõlgi abil sain Eesti ülikoolidiplomi prantsuse keelde tõlgitud ja apostelleeritud ning kuna kool polnud just eriliselt mainekas kõrgkool, tundus mulle, et kõik magistrikraadiga taotlejad võeti avasüli vastu. Kool oli tasuta ja peale maksti stipendiumi, mistõttu olin õnnelik, et ma vähemalt aastaks ajaks mingi tasustatud tegevuse leidsin.

Magister ise osutus võrdlemisi keeruliseks kuna õppekava oli prantsuse keelne ning selleks, et aru saada, mida tunnis räägiti pidin igal õhtul kõik õppematerjalid eesti keelde tõlkima ja uuesti läbi töötama. Õnneks oli enamus eksameid rühmatööd, kus ma kursusekaaslaste abiga vajalikud miinimumpunktid kätte sain.

Omaette raskuseks kujunes ka praktikakoha leidmine, mis tudengite enda otsida oli. Tahtsin hirmsasti keskkonna alast praktikat, aga ainsa positiivse vastuse sain ühest tunni aja autosõidu kaugusel asuvast inseneribüroost, kes kvaliteedi juhtimisalast praktikanti otsis. Peale praktika lõppu, pakkus sama koht mulle neljaks kuuks tähtajalist töölepingut, et alustatud missioon lõpuni viia. Olgugi, et ma sellest firmast ega ametist vaimustuses polnud, kirjutasin lepingule alla, kuna muud pakkumist tollel hetkel ka polnud.  

Jätkasin aktiivselt järgmise töökohta otsimist, saates välja üle saja kandideermisavalduse. Peale mitmekümneid negatiivseid vastused, sain lõpuks positiivse vastuse ühelt prantsuse elektroonikatööstus firmalt, millel huvitava kokkusattumusena ka Tallinnas tehas oli. Kuna mu esialgne palgasoov oli võrdlemisi tagasihoidlik ja halva asukoha tõttu oli firmal raskusi töötajate leidmisega, siis pakuti mulle tähtajatut lepingut kvaliteedispetsialisti kohale.

Uus töökoht asus ühes pisikeses külas, mis jällegi tunnise autosõidu kaugusel oli. Kokku töötasin selles firmas kuus aastat, kolm aastat kvaliteedispetsialistina, kaks aastat kliendihaldurina ja aasta suurkliendihaldurina. Tänaseks olen ametikohta vahetanud ja hetkel töötan müügijuhina ühes rahvusvahelises autotööstusfirmas.

Ma poleks kunagi arvanud, et mu väljasaadetud CV-de arv mitme sadadesse küünib, aga kogemus näitab, et järjepidevus viib sihile  ja lõpuks tuleb alati positiivne vastus. Iga uus on alguses raske, kuid tihtipeale viib üks võimalus teiseni ja seega tasub uues riigis värsketel tööotsijatel eriliselt avatud olla.