Reklaam sulgub sekundi pärast

KIRJUTA EMALE ARMASTUSKIRI: armsaim üllatus emadepäevaks

Buduaari ajakiri

Monika Kuzmina

Kiri
Foto: 123rf

Armastuskiri ei pea olema kõigest paarisuhte pitseriks. Saabuva emadepäeva valguses annab kirjanik Imbi Paju nõu, kuidas kirjutada armastuskiri oma emale.

Imbi Paju tõdeb, et armastuskirja kirjutamine on paljudele väga raske ülesanne. Meil on lihtsam öelda teisele halvasti, teha etteheiteid, vaikida... Raske on avaldada armastust. Paljudel võib olla suhetes ka lahendamata probleeme, kuid tihti on nii, et me ei ole harjunud ilusaid ja tunnustavaid, sooje ja armastavaid sõnu teisele ütlema ja tundub imelik, kuidas nüüd algust teha.

Imbi Paju
Imbi Paju / Foto: Sanna Larmola

Kirjutamine nõuab mugavustsoonist välja astumist

Imbi ütleb, et armastuskirja kirjutamine nõuab oma mugavustsoonist väljatulekut ja sellega kaasneb ka ebamugavaid tundeid, aga need on vaid tunded, mis muutuvad, kui võtad ohjad enda kätte ja hakkad pihta. Kirjutamisega juba kord on nii, et võid ka alustada mitu korda.

Näiteks magad öö ja loed siis uuesti, mida oled kirjutanud ja kirjutad siis ehk veelkord ümber, lisad midagi täiendavat. See olukord, kui kirjutad, loed üle, täiendad, on loomise protsess – erutav ja rõõmustav, mis aitab taibata ja avastada midagi, mida ei ole varem tajunud, et luua uut ja palju teadlikumat maailma enda ümber.

Kirjanik teab, et kirjutamine vajab alati julgust ja otsusekindlust. See on protsess, kus midagi muutub iseendas. Iga inimene võib seda endale lubada, see ei maksa midagi, keegi ei kontrolli, see on kirjutaja suhtlus iseendaga. Isegi, kui pühendad selle sõnumi teisele, on see kasvamise protsess, kus annad teisele midagi tingimusteta, tingimusteta armastust.

Võib juhtuda, et saa ei saa midagi vastu, võibolla ainult naeratuse, võibolla teine ei leia kohe sõnu, aga sina oled oma osa teinud, avanud südame, avanud väravad ja dialoogi. Ta kinnitab, et iga inimene võib leida kirjutamiseks mõnusa ja privaatse koha – näiteks kohviku, kevadise aia, terrassi, pargi.

„Kusjuures hirmu, et teed midagi valesti, peab lihtsalt unustama. Kõige hirmsam on võtta vabatahtlikult tähenärija roll. See paneb inimese lukku, sellega kaasneb valehäbi, hirm eksida, hirm olla naeruväärne. Luban, et kirjutamine lisab eneseusku. Tuleb oma julgus kokku võtta – ükski hea sõna, tunnustus, avaldus ei saa kellelegi teha kahju. Andmine on oskus, aga ka vastuvõtmist ja tingimusteta jagamist peab harjutama,” ütleb ta ja lisab, et tema oma kirjutamise koolitustel ei näe midagi, mida tehtaks valesti ning tunneb rõõmu, kui inimene otsustab kirjutada – see on justkui uue lehekülje pööramine elus. Juba see, et inimene küsib abi ja nõu, on võimas tegu ja julgustükk.

Kirjutamine kui teraapia

Imbi nendib, et talle on helistanud inimesed ja palunud abi näiteks oma ema sünnipäeva kõne teksti kirjutamisel. Ta on aidanud kirjutada järelhüüdeid nii emadele kui isadele. „Siin ma olen võtnud küll õpetaja ja mõnikord ka n-ö terapeudi rolli. Mina ju ei tunne tavaliselt inimest, kellele kiri või järelhüüe läheb.

Näitan inimestele, et kõigil on need oskused temas endas olemas. Olen palunud võtta kaasa fotosid. Inimesed hakkavad oma vanematest rääkima ja samas kordavad, et ei oska seda kõike paberile panna. Olen samal ajal juba mitu lauset nende kõnest kirja pannud ja näitan, et need õiged sõnad ja oskus on olemas, kõik see väärib paberil jäädvustamist,” räägib ta.

Ta nendib, et vahel on perekonnas laste ja vanemate vahel valulikke suhteid. Üks kõne, kirjutatud kiri võib leevendada tekkinud pingeid. Me kõik teeme elus midagi valesti, aga kindlasti teeme midagi ka õigesti. Tähtis on mõista, mis see on ja sõnastada nii, et see ühendab, laseb armastusel välja paista.

Imbi kirjutas oma ema elust raamatu „Tõrjutud mälestused”, mis oli teraapiline protsess mitmes mõttes. „Mu ema viidi väga noore tüdrukuna Gulagi. Nüüd saab Ukraina sõja kontekstis kõik jälle elavaks. Tänu raamatule ja samanimelisele dokumentaalfilmile, millele eelnes sügav usaldus, käsikirjade kirjutamine, sai mu ema tagasi lõhna ja maitse tunde, mis ta terrori käigus peaaegu kaotas. Mõnikord isegi rollid vaheldusid selles protsessis, mina olin oma emale ema,” selgitab ta.

Kuidas alustada kirjutamisega?

Imbi annab nõu, kuidas alustada kirja kirjutamist. Kõigepealt on pöördumine, kellele sa tahad midagi öelda. Võib lihtsalt kirjutada: „Kallis ema!”

Ta selgitab, et kui sul on juba midagi öelda, siis peaks olema ka sõnum. Oleme pusletükid, otsime ka ise pilti, kuhu oma sõnumiga kuuluda. Vahel on inimeste ka rasked suhted, me ei pea neid edasi kandma. Egoism on suurim takistus meie elus. Emadepäev on mais – see on kevadkuu, mis tuleb meie kõikide vahele, kõikide suhete vahele.

Meie argipäevas puhkevad õitsele lilled ja puud lähevad lehte, päike paistab ühtviisi meie peale ja hingame kõik ühtemoodi sisse kevade hõngu. Keegi ei saa midagi rohkem, pole vaja võrrelda, tunda kadedust. Saame selles foonis teha midagi head, võime isegi iseendale kirjutada emadepäeval armastusekirja. Võime ise olla iseendale emad.

Emadepäev, isadepäev, sünnipäev on kolm ühtekuuluvuse püha, me ise loome seda püha, loome traditsiooni. Kiri või postkaart on austusavaldus armastusele ja headele kavatsustele. Saame iga päev õppida olema natuke paremad inimesed, õppida armastama, õppida armastust vastu võtma, aitama teisi, olema toredad, olema suurepärased vanemad, lapsed, ämmad, äiad, õed, vennad.

Kirjutades emale, võiks see Imbi sõnul kindlasti sisaldada armastuse sõnumit. Seda, mis ühendab. Näiteks tahad oma emale kirjutada: „Kallis ema! Head emadepäeva, on kevad ja ma olen alati imetlenud sinu siirast, ehedat, lõhnavat, ürgset, lugusid omavat lilleaeda. Tahan seda kogemust viia edasi, kuuluda elu lõpuni selle tervendava, lillede, puude ja põõsaste lõhna hulka! Ma tahan käia sinu jälgedes, luua oma aeda, nii et ma tunnen, et sa oled minu lähedal, isegi kui sa oled eemal. Armastusega...”

Võib alustada ka nii: „Armas ema, head emadepäeva! Tahan olla igavesti osa sinu imelistest oskustest kuulata ja andestada!”

Kirja kirjutamisel võib mõelda, et ema rolli kannavad ühel või teisel moel nii päris emad kui kasuemad, ristiemad, vanaemad, ämmad, tädid. Kõik, kes armastavad sind emasüdamega.

Ämmale võib emadepäeval kirjutada näiteks nii: „Abielu tegi sinust minu ämma. Armastus tegi sinust mulle sõbra! Aitäh! Head emadepäeva!”

Vanaemale võib kirjutada näiteks: „Kallis vanaema! Sa oled parim kuulaja, parim kokk, parim sõber! Armastan sind!”

Emale võib kirjutada: „Kallis ema! Head emadepäeva! Mul on suur õnn pärida sinu sihikindlus, huumorimeel, su silmad. Sul on olnud terve elu ka suurepärased valedetektori võimed! Tunnen, et ka seda võimet oled sa minuga jaganud.”

Alati võib kasutada huumorit. Tähtis on olla aus ja siiras ja oma sõnade ja soovide taga. Välja tasuks jätta etteheited. Kirjade ja kõnega, mis tahes pöördumisega mingil pühal, loome rütmi oma ellu, mis viib argipäevast välja, mis õnnistab ja ülendab, andestab ja loob.