MARI TAMMAR: veendumusega tehtud otsused viivad muutusteni

Kevad on aeg, kui paljud meist tunnevad uut ärkamist. See on aeg, mis sobib uuteks algusteks ja oma ellu muutuste loomiseks. Sestap tasub just praegu mõelda, kas su elus on midagi sellist, mida sooviksid, et see oleks teisiti. Kui nii, siis tee otsus: „Nüüd aitab! Ma muudan seda!”

Viis aastat tagasi tundsin end vanatüdrukuna, sest ehkki mul oli kiindumusi ja silmarõõme, ei olnud üheski neist välja kasvanud tõsist suhet (jah, 30. eluaastaks polnud mu elus veel ühtegi suhet). Tundsin end läbikukkununa, sest lõpetasin paar aastat varem ülikooli, aga mu diplomikontsert ja diplomitöö kaitsmine läksid halvasti ja kandsin sellest ajast peale endaga kaasas suurt ebaõnnestumise tunnet. Töötasin küll väärikal ametipostil, ent ei tundnud oma tööst rõõmu ning ka mu peegelpilt ei meeldinud mulle.

Ühel hetkel otsustasin, et mulle aitab, ma ei taha enam kannatada, tahan oma elu muuta. Ehkki ma ei teadnud, kuidas muutusi oma ellu tuua, hakkasid pärast selle otsuse langetamist minuni jõudma õiged inimesed, raamatud, kogemused, mis aitasid mul muutusi oma ellu luua. Kirjutasin toona päevikusse üles kõik oma elus muutmist vajavad aspektid ning tegin endale visioonitahvli, mille riputasin magamistoa seinale. Ehkki kõik mu soovid täide ei läinud, hakkasid mu elus siiski muutused toimuma, muuhulgas tutvusin paari kuu pärast oma lapse isaga.  

Mõned aastad hiljem, kui olin juba õnnelikus suhtes ja töötasin toredas kollektiivis, märkasin taas enda sees rahutust ja ärevust kerkimas. Seekord tekitasid ärevust mõtted, et peaksin end rohkem tõestama, võtma ette suuremaid projekte, tegema enda karjääris ja loomingus läbimurde. Ent siis ärkas mu peas teine hääl, mis ütles: „Stopp !  See ei ole tegelikult see, mida sa tahad!” Tegelikult tahtsin lihtsalt õnnelik olla ja tunda oma argipäevast rahulolu. Seda mõistes, tegin jällegi otsuse. Ütlesin, et mulle aitab rahulolematusest, ma tahan olla õnnelik. Sellest otsusest hakkas taas pall veerema, mis päädis 2022. aasta suvel mu kolmanda raamatu „Õnn kuulub kõigile” ilmumisega. Jagan selles raamatus oma lugu, kuidas uurisin ja katsetasin erinevaid õnnega seotud teooriaid ning jõudsin seeläbi tõepoolest suurema õnne ja rahuloluni. Sain teada, et õnn on elustiil ja sõltub paljuski meie igapäevastest valikutest. Teades, mis meis õnnetunnet tekitab, saame õnnehetki teadlikult oma ellu luua. Paigutan õnne mõjutavad tegurid raamatus nelja suurema märksõna alla: suhted, aktiivsus, käitumis- ja mõttemustrid ning ehedad elamused. Lisaks jagan raamatus oma õnnelike hetkede päevikut ning ka oma lapse ootamatuks kujunenud sündimise lugu. Usun, et see on raamat, mis sobib kevadiseks lugemiseks.

Muutustega on aga nii, et need tulevad siis, kui oleme ise valmis muutuma ja oma elu muutma. Eduõpetaja Kai Oja räägib sellest, et kui tahame oma elus saada teisi tulemusi, peame midagi ka teistmoodi tegema. On täiesti loogiline, et sama teed käies ei jõua me uude kohta. Kui tahame, et meie elus midagi muutuks, tuleb ise midagi muuta ning seejärel reageerib sellele ka meid ümbritsev maailm. Ent kõik algab meie mõtetest – kui see, mis meid tagasi hoiab, on kinni meie uskumustes ja arusaamades, tuleb esmalt hakata neid muutma. Näiteks kui peame end „halliks hiireks”, „läbikukkujaks” või „inetuks pardipojaks”, on aeg see lugu ümber kirjutada, alustades enda sees olevate uskumuste muutmisest. Pead alustuseks ise uskuma, et oled äge ja võimekas inimene! Mida aeg edasi, seda enam huvitabki mind see, kuidas saame mõttemustreid muutes oma elu muuta . See puudutab kõike, nii meie tervist, suhteid, sissetulekut, tööd, eneseteostust jms.

Enne 35. sünnipäeva oma elu üle mõtiskledes jõudsin taipamiseni, et see, et olen 35 aastat ühtmoodi elanud, ei tähenda, et peaksid järgmised 35 aastat samamoodi elama. Rollid ja raamid, mida oleme endale valinud, ei ole meie külge kivistunud. Võime iga hetk otsustada, et need on meile kitsaks jäänud ning valida midagi muud. Näiteks ülikoolis omandatud haridus ei dikteeri kaugeltki ette seda, millele peaksime terve oma elu pühendama. Mina olen hariduselt näiteks pärimusmuusik, aga see ei tähenda, et ma ei võiks end muudes valdkondades teostada.  

Otsustamisest aga veel nii palju, et enne mu 30. sünnipäeva ütles mulle üks kolleeg, et kolmekümnesena ei tee sulle enam üksi mees ööklubis jooki välja ja kui sa selleks ajaks suhtes ei ole, siis kõik head mehed on juba võetud või teisel ringil. Otsustasin, et minu puhul on vastupidi ja nii see ka läks! Kolmekümneselt elu alles algas ja on sestpeale väikeste tõusude ja mõõnadega ainult ülespoole läinud. Nüüd, värske kolmekümneviiesena, algab alles õitsemine!

Positiivseid muutusi kõikide kevadesse!