Reklaam sulgub sekundi pärast

Miks Peruus tasub närida kokalehti ja kuidas tundub Machu Picchu?

TV3 turundus- ja kommunikatsioonijuht Annely Adermann käis kaasaga hõbepulmi tähistamas eksootilises Peruus. Oma eredaid reisimuljeid naine jagabki.

Tekst: Annely Adermann
Fotod: Erakogu

Planeet Maa on mähkunud koroona-uttu, mistõttu arukas inimene istub kodus, teeb pliidi alla tule ja vaatab tassikest teed rüübates vanu reisipilte, sest praegu ju normaalselt reisida enam ei saagi – see on nüüd liiga keeruline ja tervisele ohtlik. Tegelikult saab! Selles veendusin hiljuti Lõuna-Ameerikas, kuhu kutsus mind mu enda abikaasa, olles otsustanud, et meie hõbepulmi võiks tähistada meeldejäävalt ning koroonaohust hoolimata on temal kõik korraldatud.

Turvalisuse huvides läksime kümnepäevasele tuurile Peruusse reisifirma grupiga, mis nüüd, värsketele elamustele tagasi mõeldes, oli mõistlik valik. Maailma teises küljes on niikuinii teised kombed ja reeglid ning lisanduvate viirusepiirangute puntras olnuks kogu orienteerumine pigem keerukas. Turismigrupi giidid, nii Eesti kui ka kohalikud, teadsid aga täpselt, millega arvestada. Näiteks kasvõi seda, et Peruus on praegu kohustus kanda avalikes kohtades kaht näomaski ülestikku, bussis ja rongis aga lisaks visiiri; kraanivett turist ei joo ja võtab igaks juhuks söetabletid kaasa; kõrgmäestiku hapnikuvaeses õhus toimetulekuks tasub kohapeal esimesel võimalusel varuda kokalehti; kaasa võtta sularahas dollareid, mida solideks vahetada, kurss ca 4 soli 1 dollar, sest kaardimaksetega üldjuhul arvestada ei tasu; kotti pakkida sääsetõrje, sest pisikesed moskiitod ei halasta ja hammustavad valusasti. Või siis see eelhoiatus, et meie mõistes head kohvi saada on võimatu ning WC-paber võiks turistil endal olemas olla, sest avalikku tualetti minnes on suurem tõenäosus kohata muumiat kui vetsupaberirulli. Ja muidugi ka soovitus, et ligi 32 miljonit peruulast, kellest suure osa esiisad toimetasid kunagi inkade impeeriumis, on väga seadusekuulekad, mis kehtib meilegi, sest kui tänavatel valvava politsei või ametivõimu esindajaga juhuslikult põrkuma peaksime, on tark rahulikult kuuletuda, mitte vaidlema hakata – isegi siis, kui hispaania või kohalikust ketšoa keelest midagi aru ei saa. Ja mis kõige tähtsam – pass! See tuleb hoida jooksvalt ihu ligi, sest just passi tavatsetakse näha küsida kõikjal. Kuigi ka Peruus on ID-kaardid, ei kasutata neid praktiliselt üldse ning pass on A ja O, mida on vaja esitada näiteks nii hotellides, muuseumites kui ka rongis.

„Avalikku tualetti minnes on suurem tõenäosus
kohata muumiat kui vetsupaberirulli.“

Peruulased on väga sõbralikud ja avatud, emotsionaalsed ja jutukad. Keskmise eestlase jaoks tunduvad nad liigagi lärmakad ning ka pisim koosviibimine näib meile suurema peona. Näiteks terve päeva kestnud sõidul läbi Andide ahelike ja orgude Punost kunagisse inkade pealinna Cuscosse, vatrasid bussijuht ja tema abiline vahetpidamata kogu tee – ei tea küll millest!?

Vaimustavalt müstiline Nazca

Kuigi Peruule mõeldes sähvatab esimesena pähe Machu Picchu, raputab võrdväärselt müstiliste elamustega Nazca, kus paiknevad ainulaadsed maastikujoonised. Arvatavalt on need pärit paari tuhande aasta tagant, ent kes, kuidas ja miks need tekitas, pole teada. Tegemist on maapinda uuristatud erinevate sümbolite-joonistega, mille läbimõõt ulatub mitmesadade meetriteni: ämblik, koolibri, ahv, papagoi, puu, erinevad nooled jne. Parim võimalus märke näha on õhust ja meidki viiakse väikelennukiga kõrgusesse, et saaksime kätte jagatud sümbolikaardi järgi neid ise maapinnalt avastada. On need inkade astroloogilised sümbolid, veekanalid või võib see olla miski seletamatu maaväliste jõudude loodu? Arvestades, et üks joonistest, suurepealine ja -silmne astronaut, näeb välja kui tulnukas, võiks müstikahuvilised pea anda, et tegemist ongi UFOde lennuväljaga.

Urose ujuvad saared

Titicaca järv on kindlasti koht, mida teatakse; seda, et järvel elatakse ujuvatel Urose saartel, pigem mitte. Saari on palju ja neile on ehitatud nii koolid, lasteaiad kui ka arstikeskused. Kaupa vahetavad elanikud omavahel, à la ühelt saab mune ja teiselt kartuleid. Saared koosnevad mätastest, mis põimitakse kokku ning kaetakse pillirooga, mida on vaja igal nädalal pealmisele kihile juurde laduda. Ühe saarekese eluiga on keskmiselt 25 aastat, siis ehitatakse kõrvale uus ja kolitakse ümber. Sõidame mootorpaadiga ühele saarele, kus siiani elavad Peruu vanade indiaanlaste järeltulijad. Meid vaimustab imeline käsitöö, eriti värvilised indiaanimustrilised tikitud vaibad. Kui saarelt lahkuma sätime, kogunevad satsiseelikutes naised kokku ja esitavad meile laulunumbri, kus on kuulda nii ketšoa-keelset lugu kui ka „Guantanamera“-viisijuppi.

Machu Picchu

Oleme elevil, et SEE päev on lõpuks käes. Varahommikul kohale jõudes on ilm udune, vihma tibutab, ent kohalik giid on rahu ise ja lubab päikest. Ja siis see juhtubki – tihe udumassiiv hajub ja päike kuldab heldelt üle inkade püha linna iidsed varemed. Võimas. Võimas! Lihtsalt seisad seal kõrgel linna kohal pilve sees ja oled vait, sest paarsada meetrit allpool avanev vaatepilt tundub ebareaalne – templid, terrassid, paleed… Kuidas see kõik loodi? Miks? Kelle poolt? Mis siin tegelikult toimus?

„Kõrgmäestiku hapnikuvaeses õhus toimetulekuks
tasub kohapeal esimesel võimalusel varuda kokalehti.“

Siis laskud linna, turnides mööda treppe ja toetudes kiviseintele, mis on siiani vastu pidanud, hoolimata sellest, et siledad kivilahmakad on üksteise otsa laotud mördita, erilise süsteemiga. Kõik siin on ime… hämmastav jälg kunagisest õitsengust. Kõik kordi suurem ja vaimustavam kui kujutletud. Vast kõige maagilisem Machu Picchu ajaloo, ilu ja suurejoonelisuse juures on tunne, et tegelikult on siin praegugi elu, miskit toimub ja keegi on kogu seda asja ikka veel kuskilt kõrgemalt jälgimas. Olen sillas ja mõtlen seda tõsiselt – viskangi varemete vahel ajaloolise vaate taustal silda.

Tagasi reaalsuses, hingan sügava doosi kõrgmäestikuõhku, võtan kotist kolm kokalehte, rullin kokku ja panen põske. Kohalikud teevad seda mitu korda päevas, et end aktiivsena hoida. Olgem ausad – tegelikult pole vaja kokalehte nätsutada, pelgalt Peruu-elamustest piisab lihtsale eestlasele pikemaks, et tegus püsida.