TAHAN OLLA turist oma elus

Buduaari ajakiri

Tiina Kruus

Ženja Fokin
Ženja Fokin — FOTO: SHMUPHOTO

Alanud aasta hakul ujub Ženja Fokin oma sõiduvees, juhtides TV3 ekraanil uut muutumissaadet. Mis teda ennast elus muutnud on?

Ženja Fokin
Ženja Fokin — FOTO: SHMUPHOTO

Kui vahepeal on fännid saanud Ženja Fokini seiklustel silma peal hoida sotsiaalmeedias ja tema dirigeeritud üritustele sattudes, siis alanud aasta hakul on ta tagasi teleekraanil – uue muutumissaatega TV3s. Ja kindel on, et igav see juba ei tule. Fokin – hoogne, jutukas ja lõkerdav, vahel ka veidike torkiv, süstib eluvaimu sisse igale asjale ja inimesele. Kui varasemalt oli Fokini roll muutumissaates osalisi riietada ja saadet juhtida, siis seekord tahab ta juba varem nina saate juurde pista, alustades osalejate valimisest. „Tavaliselt nurisetakse, et keegi on natuke vormikam, aga tihti unustatakse teine pool, et ka peenikestel oma mured… Aga üldiselt on inimesed nii kuradi kriitilised enda suhtes!” vangutab Eesti särtsakaim stilist pead. Ta ootab, et saatesse kandideerijatel oleks rääkida ehe lugu, mitte pastakast välja imetud probleem. Saate staaridel peab jaguma karakterit ja karismat. „„Stiilipäeviku” ja „Totaalse muutumise” osalejatega suheldes sain aru, kui palju muudab inimeste välimust see, kui ta hambad korda teeb või kuidas mõjutab inimest see, kui ta on oma ebatäiusega pahuksis. Aga see ei pea olema lõika-kärista-kleebi variant, vaid vajab tingimata inimese enda soovi ja tahet seda muudatust läbi viia.”

Ženja usub, et on ise on aastatega kasvatanud endale kriitika suhtes paksema naha, on endaga rahul ja loodab, et see paistab ka välja. No muidugi – plaatinablond tukk, sinised silmad ja oivaline vorm, mis lubab tal oma moepostitustes tunda end modellina, kes kannab välja ka seksikad mikroalukad, rääkimata katvamatest outfitidest. Ženja jõusaalis vatti saanud jalalihastega polnuks piinlik ka Katari jalkamurul tiirutada!

Ženja Fokin
Ženja Fokin — FOTO: SHMUPHOTO

Moepolitseinik annab aumärke

„Päeva lõpuks sa saad aru, kes sa ise oled. Aga väga olulised on ka inimesed, kes sind ümbritsevad. Vaata, kui kõik on hästi, kõlab su ümber alati aplaus. Aga hetkel, kui oled eluga pekkis, kes siis su ümber on? Mitte keegi ei taha hala kuulata!”

Ženjal endal on halamisega küllaltki kehvad lood. Ta pigem tegutseb ja töötab. Tema üks kaubamärke, lisaks loendamatutele promopostitustele, õhtujuhtimistele ja stilistitöödele, on inimeste ehmatamine kaubanduskeskustes ja linnatänavatel. Astub tore proua rahulikult, kott käevangus (see võib vabalt olla ka hoopis keskealine paar või noor ema lapsega), kui nurga tagant kargab välja Fokin ja tulistab kiirelt välja komplimendi: „Halloo, te näete imeline välja! Kui kaua te tänast komplekti valisite?”

Edasi võib juhtuda nii või naa. Mõni tardub soolasambaks, heidab jahmunud pilgu oma riietusele, seejärel Ženjale ja vaatab, et minema saab. Enamiku näole valgub kõhklev naeratus, mõni isegi vastab, tänab ja astub siis, suunurgad ülespidi edasi. „Kui märkan midagi ilusat tänaval või kaubanduskeskuses, lähen ja alati ütlen,” kinnitab Ženja. „Inimeste emotsioonid on ajaga tasapisi muutunud. Kui kunagi vaatasid nad mind sellise näoga, nagu kavatseks neilt raha laenata, siis nüüd osatakse juba rõõmus olla. Kõige rohkem teeb mind murelikuks hoopis see, et komplimendi järel vastatakse tihti: „Mis nüüd mina! Või – ah, mis te mind kiidate, ma olen ju nii vana! Inimesed päriselt kannavad ennast maha! Kuni sul on kaks jalga all; kuni sa hingad ja elad, oled sa ju olemas!”

Vastuseks oma ülemeelikustele kuuleb Ženja pahurat urinat harva, nagu ei langeta talle ka tänades kaela. „Inimeste avatus piirneb teatud raamidega, aga selles on ka oma ilu – meil ei kuule ameerikalikku võltsi kilkamist à la sul on ilusad juukseotsad. Soovitan komplimentide tegemist harjutada – proovige näiteks öelda kolmele inimesele nädalas midagi ilusat, tänage neid millegi eest. Kui seda harjutate, siis see jada jätkub – mul näiteks tekib sellest lausa hasart!” soovitab Fokin.

Ženja Fokin
Ženja Fokin — FOTO: SHMUPHOTO

Duracell, keda voolivad aastad

Ta tunnistab, et on tavaliselt samasugune energiapomm ka väljaspool ekraani. „Vend ütleb, et räägin kõvasti või naeran palju – pangu ma tähele, et pole raadios – aga see on mu olemus! Duracelli olek on mul loomupärane. Mulle meeldib tegus olla ja allahindlust siin ei anna.”

Ženja on tänulik oma sotsiaalmeedia koostööpartneritele, et nad lasevad tal olla tema ise. Circle K ei teinud teist nägugi, kui Fokin hobuse seljas tanklasse ratsutas. „Huawei laseb mul sõna otseses mõttes pea peal seista ega nõua minu postitustele välismaa peakontori kinnitusi. Vahel mõtlen, millega olen selle ära teeninud?” imestab ta.

Eelmisel aastal peeti Ženja peres matuseid, lahkus tema onu. Ta puudutas seda teemat olles külaline podcastis „Täitsa pekkis”. Lein ja surm on Ženja jaoks natuke tabuteema, millest on keeruline rääkida, sest selles protsessis on mitmeid osapooli. „Aga onu surmaga seoses käis minus üks klõps.” Fokin on pärit eesti-vene segaperest ja on oma nime saanud onu auks, kelle nimi on samuti Jevgeni Fokin. „Olime Vene Õigeusu Kirikus onu ärasaatmisel. Ja siis näen oma nime hauatahvlil! See oli hirmutav kogemus,” meenutab ta.

Onu kaotus liitis omal moel perekonda, tõi kaasa tihedama suhtlemise sugulastega. Lein õpetas elu teistmoodi nägema. „Mõtlema selle peale, mis on elu enda mõte, sest me pole ju kiisupallid, kel üheksa elu. Minus kasvas tunne, et tahan olla oma elus turist, kes reisil võtab kõigest maksimumi, avastab väsimatult seda, mida ta ei ole veel näinud, mitte ei vedele järgmisest õllest unistades hotellis teleka ees,” räägib Ženja.

Ta märkab rahuloluga endas toimunud muutusi, mida poleks uskunud leidvat: „Minus on kasvanud uudishimu inimeste vastu. Kui varem oli see väga valikuline, siis nüüd olen hakanud aru saama, et igaühel on oma lugu, seisukoht, maailmavaade, mille vastu tasub huvi tunda.”

Juurde on tulnud diplomaatiat. Kui varem juhtus, et ta käis oma arvamusega peale – võis kasvõi fotograafi töösse sekkuda ja teda survestada: „See võttenurk oleks parem!”, siis nüüd jätab ta oma arvamuse pigem enda teada, isegi kui on veendunud oma õiguses.

Sügisese Milano moenädala ajal postitas ta sotsiaalmeediasse arvamuse, et Milano on räpane tööstuslinn. „Muidugi oli see minu isiklik seisukoht, aga selle peale kirjutas mulle jälgija ja pahandas: mis sa ajad, sa pole Milanot näinudki! Kandsin pool päeva seda juhtumit kaasas, sest see puudutas isiklikult,” tunnistab Ženja.

Moeshow’d tehes võis varem juhtuda, et Ženja kaotas enesevalitsuse, kui mõni modell kohale ilmumata jäi. „Mis mõttes? Mul on talle komplektid valmis pandud ja ta ei tule! Nüüd meeldib mulle vanusega tekkinud rahu: okei, ta ei tulnud, aga mul on siin ju teised modellid – olge head ja jagage need komplektid omavahel ära. Vaatad suuremat pilti ja ei näe probleemi, vaid lahendusi.”

Ebakindluse puhul teeb inimestele karuteene sotsiaalmeedia, kuhu ei postitata oma elu madalhetki, vaid ikka tipunoote. Ženja näeb ohtlikku psühholoogilist tahku ka selles, et seal kiidetakse mõõdutundetult. „Kui sa praegu istud ja mängid klaveri taga „Põdra maja”, on kiitus vajalik, et sa jõuaks Chopini etüüdideni. Aga see hetk ei ole ütlemiseks: „Issand, milline kunstnik sa oled!” Tihti on tunne, et see emalõvindus on viinud lapsed suhkruvati-ninnunännundusse. Vahel mõtled, kuidas vanem põlvkond üldse omal ajal trennidesse-ringidesse jõudis, kui polnud autoga vanemaid – eks ikka tallataksoga!”

Ženja enda elus on kaks asja, mille puhul ta tunnistab jännijäämist. Üks on söögitegemine – tundub, et ta tunneb ühtainsat peakokka nimega Wolt – ja teine on aja planeerimine. „Tahaksin olla aegsam, aga samas tean, et kui ma hakkan Exceliga liiga sammu pidama, summutab see loovuse,” tõdeb ta. „Kui täna on minu jaoks loominguline päev, siis ma ei saa minna üritusele, kus hakkame numbreid rihtima. Võib-olla keegi oskab ühelt teisele ümber lülituda, aga mitte mina.”

Ženja Fokin
Ženja Fokin — FOTO: SHMUPHOTO

Tolmusest tsemendilinnast suurde maailma

Kuigi Fokini juttu põimub praegusel eluperioodil katkematult sidesõnana „Vaata!”, on ta sõnavara muidu hämmastavalt mitmekesine. Aegajalt kuuleb ta suust väljendeid, mida tavaline eestlanegi harva tarvitab, saati siis kakskeelsest perest päritolija. Ženja viitab oma kunagise kirjandusõpetaja mõjule ja tunnistab, et on suur raamatusõber: „Raamatud on minu põgenemine, ma saan sinna maailma minna ja leida sealt inspiratsiooni oma töö jaoks. Isegi fotoshootide ideid leiab sealt!”

Kunda, tööstuslinnake põhjarannikul, on Fokini kodukant. Väikesest kohast tulek tekitas temas kunagi edasipürgimise püüu ja nälja edu järele – aga ta poleks kunagi suutnud ette kujutada, et temast saab populaarne meelelahutaja, stilist ja koreograaf. Kui ta väikese poisina esines tantsuklubi või muusikakooli etteastetega, ei jõudnud ta pere neid kunagi vaatama. „Pean seda tähelepanuvajadust nüüd läbi elama kogu Eesti ees kas raadios või teles. Päriselt ka!” tunnistab Ženja.

Ta ei salga, et on oma elusõlmede harutamisel palunud abi terapeudilt. „Päris osavalt hekseldab inimene abi otsimise asemel vabandusi,” tunnistab Ženja. „Lükkasin enda tujudele lahenduse otsimist paar head aastat edasi, mõtlesin, et see on loovuse/loomuse üks osa ja teisalt – äkki minu mure pole piisavalt oluline? Eneseabiraamatud ei lahenda umbsõlmes olukorda, täpselt samuti, nagu panni olemasolu kodus ei tee minust tippkokka. Võidu toovad koju vaid järjepidevad ning jätkusuutlikud muudatused. Tänu erinevatele teraapiatele kasvas minu empaatiavõime, oskus vaadata olukordi uue künka pealt, vajutada pidurit. Ning kõige lihtsam harjutus suurema pinge ja ärevuse maandamiseks on: hingamine (üks kord sisse, kaks korda välja). Liiga lihtne, et isegi proovida ja pane tähele – tasuta!”

Nüüd on Ženja terapeudi abiga jõudnud sinnamaale, et tal on „tööriistakast” ja ta teab, mida sealt probleemide puhul abiks võtta. Kasvõi – ahaa, ma pole ammu jõusaali uksest sisse astunud!

Kuidas ennast laadida

„Kui me laeme oma nutiseadet, siis miks me ei lae ennast?” esitab Ženja õigustatud küsimuse. Ta on pikalt hobustega tegelenud ja tennist mänginud, mis peale trenni on andnud ka võimaluse kohtuda „katust viivalt” inspireerivate inimestega. „Hambaid peseme ju sundimata kaks korda päevas, spordiga peaks olema samamoodi. Kellele sobib rühmatrenn, kellele tiigil uisutamine. Kolmandatele, näiteks mu vennale, sobib lihtsalt koeraga väljas käimine.”

Vähem tähtis ei ole ka see, et kasvõi jooksma minnes saad ka vaimu harida, kuulata podcaste või põnevaid loenguid. „Soovitan väga jälgida sotsiaalmeedias tuntud arsti dr Amenit ja neuroteadlast Hubermani – väga tunnustatud ja ägedad inimesed, kes puudutavad neuroteaduse erinevaid aspekte.”

Apteek on Ženja arvates lihtne koht lahenduste otsimiseks, aga ehk võiks selle asemel teha pigem muudatusi oma eluviisis? Äkki ei peaks hommikul esimese asjana telefoni näppima, vaid Fred Jüssi soovitusel hoopis varbaid lugema?

Ženja ei oskagi öelda, kas ta elus on millestki olulisest puudus. „Korra mõtlesin, kas vastata: puudu on ajast iseendale. Aga praegu oleme istunud ja saanud aega rääkida päris pikalt. Ja näiteks täna loobusin hommikumantlist alles keskpäeva paiku, selles on oma võlu,” ütleb ta.

Vabakutselise keerukamaid väljakutseid on oma tööasjade reastamine ja endale heaks bossiks olemine. Kuigi ta on oma eluga rahul, flirdib ta vahel mõttega, kuidas sobiks talle mõne ettevõtte sotsiaalmeedia manageri amet: „Mind innustab väga esteetilise meditsiini valdkond, kui innovaatiline ja põnev see on! Olen ka mõelnud, et kollektiivi kuulumises on oma võlu, mingi kohustus.”

Hiljuti naasis Ženja reisilt oma „tüdrukutega”. Tüdrukuteks nimetab ta oma ema ja vanaema. „Vanaema saab jaanuaris 80. Saan aru, mida vanus inimesega teeb – see pole otseselt abitus, aga sa ikkagi vajad rohkem tuge kui enne,” räägib Ženja.

Oma poisipõlve suved veetis ta vanaema juures rannakülas. Ema rangusele vastukaaluks nihutas vanaema piire hoopis teises suunas. „Kui lapselapsel tekkis öösel pannkoogiisu, siis noogutas vanaema: „Loomulikult, Ženjakene!” ja siis me läksime öösel naabri juurest mune tooma,” meenutab Ženja. „Puupliidile tehti tuli alla ja sõime pannkooke, kui kell oli juba 1 läbi.” Vanaemaga suhtlemine on kasvatanud lugupidamist vanainimeste suhtes, keda Fokini sõnul ei oleks vaja eest kuhugi eest ära lükata, vaid neid tuleks respekteerida ja kuulata. „Panin kogutud köögimööbli raha reisi alla, aga selle saab ju tagasi teenida. Mida me elu lõpuks mäletame – ega ometi asju?” ütleb Ženja. „Tahan seda mustrit edasi kanda ja kedagi ehk ka inspireerida.”

Ta ise loodab uut inspiratsiooni ammutada fotokursusest, mille endale peatselt kinkida loodab. „Mind paelub väga foto kui meedium. Minu töö inimesi riietades on visuaalne ja ma tahaks oma vastavaid oskusi täiendada.”

Mis oleks Ženja Fokini uusaastasoov? Vastus on tal kohe varrukast võtta: „Inimesed, ärge kartke enda järel uksi sulgeda! Alati avaneb mõni uus. Ükskõik, mis on vanus passis – kui sind miski huvitab, siis unista, planeeri ja tee asjad teoks – olgu see vahva hobi, tegevus või amet.”

Ta mõtleb hetke ja täiendab siis: „Aga et enne oleks kõigil kõht täis, katus pea kohal ja ma soovin ka väga, et rahutuvi lõpuks kohale jõuaks!”

Ženja Fokin
Ženja Fokin — FOTO: SHMUPHOTO