Kuidas laps kogu ööks magama saada?

Veronika Raudsepp Linnupuu

Paljudes noortes peredes on suurimaks probleemiks lapse magama panemine ja rahulik unerütm. Kuidas õpetada lapsele õhtul jonnita uinumist ja teisalt, et ta öösel mitmeid kordi üles ei ärkaks?

Enamasti ajab lapse üles äratundmine, et ta pole enam samas keskonnas, kus magama jäädes – jäi sülles magama, uinudes oli lutipudel käes, rind suus või lihtsalt ema kõrval suures voodis, kuid virgudes on hoopis teistel tingimustel teises kohas. Kui olukord hetkeks üles  ärgates pole sama, nutab laps üles oma vanemad, et need probleemi likvideeriksid.

Uni koosneb süvaunest ja rem-unest. Lastel on rem-und ja sellega seonduvat häälitsemist ja püsti tõusmist täiskasvanust rohkem, kuid ta on võimeline sellele vaatamata ise taas magama jääma. Kui vanemad püüavad last kiiresti ja liiga ägedalt sellistel unereageeringutel aidata - kussutada ja lohutada - harjub väike inimene, et uuesti magama saamiseks peab teda teenindama  ja ta ei  suuda enam ise uinuda. Üle kuue kuu vana laps ei vaja enam öösel piima ega jooki – pigem harjubki ta öisel ajal kõhtu täis sööma ning päeval on närb sööja.

Laste ja beebidega seotud foorumites on palju läbi käinud mõiste unekool. Sisuliselt räägitakse vanast asjast, mis on uuesti leitud – laps pannakse ilma abivahenditeta oma voodisse ning püütakse ta seal ilma suurema jandita kogu ööks magama õpetada. Tähtsaim on olla järjekindel. Uneuurijate järgi magavad lapsed ja ka täiskasvanud kõige paremini, kui uinuvad oma voodis. Oma praeguseks hetkeks natuke vanema kui paari aastase lapse sain  hommikuni magama rinnast võõrutamisega. Magamine minust kaugel pole peale käima hakkamist enam korda läinud (enne magas kenasti teises toa otsas) – magab küll voodis, kuid ta peab ikka olema meie voodile võimalikult lähedal. Siiski olen ma ka sellega rahul - enam ei pea öösiti suhtlema, hellitama ja söötma. Seda kõike saame päeval teha.

Ideaalseid lapse uneharjumusi (ja samas ka enda ning elukaaslase une) on suutnud saavutada vähesed tuttavad. Ühe hea näite saan oma sõbranna ja tema poja varal siiski tuua. Katrin õpetas oma poja enne tema aastaseks saamist kohe eraldi toas magama. Paneb õhtul kell kümme poisile ööriided selga, peseb hambad ja viib ta teise tuppa voodisse, kus too siis rahulikult pikutab, kuni magama jääb ja hommikul kella kaheksa paiku ärkab. Haiguste ajal see nii lihtne arusaadavatel põhjustel pole.

Vanemad kolleegid on rääkinud, et nemad kasutasid lapse magama saamisel nö. “päevapealt meetodit”. Ühel hetkel sai unetusest ja õhtusest trianglist kõrini ning nad viisid lapse oma voodisse ja jätsid ta sinna. Laps lihtsalt nuttis ennast magama. Peale mõnda nutuööd leppis beebi olukorraga ja edaspidi oli rahu majas.

Dr. Richard Ferber, kes kirjutas raamatu  “Solve your child's sleep problems” (“Lahenda oma lapse uneprobleemid” - inglise k.), soovitab veidi pehmemat, ja ma usun et paljudele lapsevanematele ka vastuvõetavamat, meetodit. Esimesel õhtul pange laps voodisse ärkvelolevana, tehke pai ja öelge sosinal: „Head ööd, kullake. Ma armastan sind!“, ning lahkuge toast. Ärge jääge tuppa seniks, kuni ta jääb magama ega võtke ka sülle. Kui ta hakkab nutma, ja tõenäoliselt hakkab, laske tal 5 minutit nutta, minge tagasi ja rahustage samamoodi. (Kui emme seostub söötmisega, oleks targem lasta seda issil teha.) Korrake seda seni, kuni ta nutab, venitades äraoleku aegu iga kord 5 minutit pikemaks, kuni laps jääb magama. Pikendage tema omaetteolemist igal õhtul mõne minuti võrra. Nutmist on kergem taluda, kui te selle osaliselt summutate. Proovige kõrvatroppe, ventilaatori surinat, taustamuusikat, vaikselt mängivat telekat või raadiot või muud, mis nutmise kuulmist täielikult ei takistaks. Kui teil on beebimonitor, keerake helitugevus vaiksemaks, nii et nutmist poleks väga hirmus taluda. Kui kisa toon muutub, minge vaatama, ega ta pole end püsti ajanud ja ei saa ise tagasi pikali või on mingi muu häda. Kui midagi juhtus, pange ta pikali, patsutage ja rahustage ning lahkuge. Üldiselt lüheneb nutmise aeg kolme õhtuga. Umbes neljanda ja seitsmenda öö paiku (kui veab, ja enamusel siiski veab ) kuulete ainult pisut sahmerdamist või paar minutit nuttu (ärge minge lapse juurde) ning siis õnnistatud vaikust.

Mõlemaid variante on aga praktiliselt võimatu kasutada, kui laps suudab juba ise voodist välja tulla ja uksi lahti teha, seega ainus aeg, mil keskmisele lapsele saab unekooli produktiivselt teha, on peale kuuekuuseks saamist, mil ta saab juba lisatoitu, ega vaja öist söötmist ja enne aktiivset turnimisiga, mis hakkab tekkima koos käima õppimisega.