Planeeritud perekond

[email protected]

Kätte on jõudnud aeg, mil paljudes peredes kasvab vaid 1-2 last. Perekond on minetamas oma keskset väärtust ühiskonnas. Isegi itaallased, kes on tuntud oma suurte perede poolest, kardavad, et paari põlvkonna möödudes pole inimestel enam õdesid-vendi, tädisid, onusid. ühiskond liigub järjest enam individualismi suunas.

Vanasti, kui elutingimused olid rasked, transport aeglane, vahemaad suured, hoiti kokku ja inimesed elasid suurperedena. Nii oli lihtsam, muud võimalust ellujäämiseks polnudki.

Tänapäeva inimene näeb ja tunnetab maailma hoopis teistmoodi. Toidu hankimisel ei pea tegema enam rasket füüsilist tööd ega sõltuma enam nii palju ilmastikutingimustest. Kaugused on tulnud lähemale - arenenud on transport, töötab Internet, telefonid jne. Inimesed pole enam paiksed ja eraldatud muust maailmast.

Selline elukorraldus ei soosi suuri perekondi.

Suurperede arvukust taksitab ka see, et lapsesaamist lükatakse edasi järjest hilisemale ajale, seda eelkõige karjääri ja ametialase eneseteostuse tõttu.

Tänapäeval, kus on saadaval suur hulk rasestumisvastaseid vahendeid, saab laste sündi hõlpsasti reguleerida.

Pereplaneerimise all mõistetaksegi eelkõige laste sündi perekonda. Igal perel on õigus otsustada, millal ja mitu last nad soovivad. Ideaalis peaksid sündima vaid soovitud lapsed soovitud ajal. Perekonnad, kus lapsed on planeeritud, on õnnelikumad ja ka oodatud laste tulevik on parem ja turvalisem.

Fakti ees, et on tekkinud soovimatu rasedus, seisavad eelkõige need paarid või inimesed, kes pole sellistele asjadele tähelepanu pööranud. Soovimata raseduse korral on siiski kaks võimalust: sünnitus või abort. Kuna abort on enamikes maades legaalne, siis see võimalus jääb alati, kuigi seda ei saa mingil juhul lugeda rasedusest hoidumise vahendite (meetodite)  hulka.

Läbi aegade on olnud abordile palju vastalisi, kuid päris ära keelata on seda siiski liig. Mõneti on nii pooldajate kui ka vastaste argumendid õigustatud.

Kui laps on otsustanud sündida vanematele, kelledest kumbki vaimselt ega /või majanduslikult lapse sünniks valmis ei ole, on abort ilmselt parim lahendus. Kui on teada, et rasedus lõpetab suhte või tekib mingisuguseid muid probleeme, tuleks mõelda eelkõige lapsele - kas ta saab ikka nii palju armastust ja tuge, et end täisväärtuslikuna tunda.

Inimestele, kes on endas kindlad ja teavad, et saavad lapse ülalpidamisega hakkama, võib ootamatu rasedus teinekord rõõmugi valmistada. On ka selliseid inimesi, kes tunnevad, et lapse sünd on justkui ime ja et seda imet tuleb igal juhul hoida. Teinekord võib lapse sünd muuta paarisuhte tugevamaks või anda üksikvanemale siiski piisavalt jõudu ja tuge ka üksi vastutust kanda.

Paljud pered soovivad lapsi väikeste vahedega - et üks kodusoldud aeg kõik ja saab lapsed ruttu kasvama. Tiina Annuk pakub oma raamatus â