Maria: kuidas ma peaaegu rikkaks oleks saanud

Maria: kuidas ma peaaegu rikkaks oleks saanud

Ma pole kunagi varem olnud nii lähedal üleöö rikkaks saamisele. Kohe räägin teile, kuidas see kõik juhtus.

Ma pole kunagi varem olnud nii lähedal üleöö rikkaks saamisele. Kohe räägin teile, kuidas see kõik juhtus.

Eelmise kolumni kommentaare lugedes lubasin ma endale, et sel korral jätan rikaste- ja rahateema puutumata, aga ikkagi pean ma oma sõnu sööma, sest kõik huvitavad asjad siin on otse või kaudselt nende kahe asjaga seotud. Viimati rääkisin teile Nikki Beachi peost, aga jätsin mainimata, et sain seal tuttavaks ühe mehega. Tegu oli 30ndates inglise mehe Brianiga, kelle kohta ma tol hetkel ei teadnud mitte midagi muud, kui et ta on tulnud siia paariks nädalaks oma äripartneritele külla ning ta armastab surfamist ning pidutseb ja joob ainult puhkuse ajal paar korda aastas. Ajasime põgusalt juttu ja jõime ühes seltskonnas klaasikese shampanjat. Kui üks Nikki Beachi teenindajatest mulle tol õhtul õlale patsutas ja ütles „good catch“, ei osanud ma nendele sõnadele mingit tähendust anda. Nii see asi ka siis lõppes.

Siis aga jooksin Brianiga uuesti kokku ühes täiesti suvalises Marbella vanalinna kohvikus, kus rääkisime pikalt oma elust, väärtustest ja unistusest ning tundus, et ta ei olegi nii tühine inimene, kui esmamulje jättis. Me lõpetasime õhtu käsikäes promenaadil jalutades ja suudeldes. Kõik oli väga ilus, tore ja süütu. Seejärel saatis Brian mulle mõned sõnumid ja sellele järgnes viimase nädala jooksul veel üks romantiline õhtusöök. Ma olen ju vallaline naine ja pole mingit põhjust, et ma peaks meeldivatest meestest suure kaarega mööda käima. Lõpuks tõin härra ka oma tuttavate ja töökaaslaste hulka ühele peole, kuhu teised olid juba varem kogunenud ja meie saabusime pisut peale kahteteist. Tutvustasin oma kaaslast ja kuna enamus seltskonnast olid eestlased ja venelased, siis ei olnud kellelegi neist Briani nägu tuttav. Siis aga tõmbas mu kõrvale töökaaslane, inglasest fotograaf Johnny, kes teeb kaastööd ka the Sunile ja teistele inglise meelelahutusajakirjadele, ning  küsis, et kust ma Brianit tunnen. Ta rääkis mulle jahmatamapaneva loo: nimelt on sellel Brianil kodus Inglismaal imeilus abikaasa ja väike laps. Ta on ennegi oma seiklustega meedias olnud ja lisaks kõigele kuulub talle Marbella Casinos rekord raha mahamängimises – paari aasta eest kaotas Brian ühe õhtuga ligi kaks miljonit krooni. Ta on ärimees, kellel läheb päris hästi, aga mitte sellepärast ei tunta Inglismaal tema vastu huvi – põhjuseks on hoopis tema isa, kes on meelelahutusmaailmas kuulus mees. Seetõttu on Briani elu Inglise meedias juba lapsest peale jälgitud.

„Ah et sa oled siis nagu Briani armuke või? Kui sul midagi skandaalset müüa oleks, siis ma võiksin sul aidata rikkaks saada. Sest Inglismaal saaksid sõltuvalt detailide intiimsusest oma 10-30 000 naela teenida,“ rääkis Johnny. Tundsin end kui pornostaari Tiger Woodsi meediasse jõudnud seksiseiklusest. „ Are you married?“ ründasin endale ootamatult Brianit, mille peale ta vastas. „Yes, of course. All the good men are married,“ ja naeris. No on ikka kergats! Miks ta siis minuga siin romantiliselt aega veedab, kui endal imekaunis naine ja väike laps kodus ootamas. „ Because i like you. Besides, I´m on holiday,” vastas ta süüdimatult. Mu jumal, millised on mehed. Samal ajal kui mina talle siiralt oma viimasest purunenud armastusest ja Hispaaniasse kolimisest rääkisin, oli see müügimehejutuga naisepetja osavalt oma jutust kõik olulise välja jätnud. Imelik, miks ma ise selle peale ei tulnud, et tal võib ju naine olla. Või miks ma seda temalt ei küsinud? Olin väga pettunud, sest ta tegelikult oli hakanud mulle juba natuke meeldima. Ja see info, mis ma viimase 20 minutiga teada sain, muutis kogu viimase nädala olematuks. „Mina ja armuke! Never!!!“ ütlesin endale ja hoidsin sellest hetkest Brianist eemale. Tundus, et teda see väga ei häirinud, sest tal tuttavatest puudust ei olnud ja pidu läks omasoodu edasi. Ma lahkusin umbes tunni aja pärast. Üksi. Ja tõmbasin sellele mehele joone peale.

Think about it,“ ütles ka mu üllatusest sõnatuks võetud toanaaber Maria, kui ma järgmisel hommikul talle rääkisin, mis sorti Brianiga ma liini olin viimase nädala ajanud. “I would sell this to press,“ soovitas ta, sest tema meelest tuleb selliseid jobusid abielurikkujaid karistada avalikult. Ja samal ajal tegi mu telefon piiks-piiks: „Hello hun, i missed your kisses last night. I am crazy, but you are so sexy! Romantic dinner in my place tonight?„ Oh, milline iiveldamaajav möga. Kas ta siis aru ei saanud, et mul ei ole enam huvi? Äkki tõesti peaks need sõnumid kellelegi avalikustama? Aga ma ei teinud seda, raha pole minu jaoks nii palju väärt, et ennast avalikult litsiks tembeldada lasta. Seda enam, et me ei jõudnud suudlusest kaugemale. 

Kuid vahetame nüüd teemat, sest ma ei taha halva tundega oma tänast jutukest lõpetada. Üldiselt on siin ilmad ikka väga-väga soojaks läinud ja täna päeval näitas kraadiklaas väljas 38C. Ma ei tea, kas need asjad on omavahel seotud, aga just nüüd kuumaga juhtus mu kodus midagi päris jubedat. Nimelt oli ühe ööpäevaga mu tuppa tuhatkond sipelgat sisse kolinud. Teate, ma tegin sellest isegi pildi, et teile näidata, aga kuna mu mälukaart sai täis ja ma pidin mõned pildid ära kustutama, et paar tööalast pilti teha, siis kuidagi kogemata kustus see pilt ära. Igatahes oli see vaatepilt jube. Tegin hommikul silmad lahti ja mu magamistoa seina ääri mööda siblisid sajad sipelgad. Nende sihtpunkt oli miskipärast vannituba ja mitte köök, mis oleks palju loogilisem, sest sealt võib maast mõne saiapuru leida. Mina, kes ma kardan peaaegu kõiki sitikaid, satikaid ja mutukaid, elasin üle tõelise horror-hommiku. Pesemata hammastega jooksin oma lähedal asuvasse kodupoodi, mis õnneks tehti just siis lahti, kui ma kohale jõudsin, ja ostsin sealt mingi putukatõrjevahendi. Muide, see sprei oli üliefektiivne – piserdasin toanurgad ja rõdu ukseava seda sidrunilõhnalist keemiat täis ja 2 minuti pärast olid sipelgad kadunud. Kuhu nad kadusid, ma ei näinudki, sest ühtegi laipa põrandal ei olnud.

Tegelikult oleks mul veel palju rääkida – näiteks sellest, kuidas ma kolm tundi piirkonna suurima kaubanduskeskuse La Canada turvaruumis istusin, sest tegin seal pilte (selle loo avapilt on kah üks nendest keelatud fotodest, mis mulle pahanduse kaela tõid). Või siis seda, milline näeb välja laupäevane Nueva Andalucia turg, aga jätan need teemad siis järgmiseks korraks, kui just vahepeal midagi huvitavamat ei juhtu. Sest uuel nädalal saabuvad siia kaks Eesti tuntud kaunitari Triin ja Tene Sommer, kes esinevad  siin i-Marbella sünnipäevanädalal erinevates kohtades oma Sommer in the City bändiga. Igatahes usun, et saab lõbus olema ja teen siis rohkem pilte ka :).

Kuumad suvised kallistused kõikidele, kes mulle pöialt hoiavad.

Maria