Maria: vanuritest, polüglottidest ja stringidest

Maria: vanuritest, polüglottidest ja stringidest

Kui ma peaksin nimetama kaks asja, mis mind Marbellas kõige enam üllatanud on, siis oleksid need pensionärid ja polüglotid.

Kui ma peaksin nimetama kaks asja, mis mind Marbellas kõige enam üllatanud on, siis oleksid need pensionärid ja polüglotid.
Pensionäre on siin tõesti palju. Paljud nendest on rikkad ja minevikus aktiivset seltsi- ja ärielu elanud inimesed, kes nüüd Inglismaalt, Belgiast, Skandinaaviast ja kust iganes paradiisirannikule elama kolinud. Kui baarid, ööklubid ja privaatrannad kõrvale jätta, siis enamus muudest äridest on siin suunatud just pensionäridelt raha kokku kogumisele. Siin lähipiirkonnas on nende lemmikspordi – golfi – tarvis ligi 50 erinevat golfiklubi. Kui turistide ja suveelanikena näeb enamasti nooremaid inimesi, siis kohalikust elanikkonnast moodustavad suure hulga vanad inimesed. Aga need ei meenuta küll millegi poolest meie pensionäre. Nad räägivad palju võõrkeeli, kannavad ilusaid ja kalleid riideid, vallutavad suure osa restoranidest, teevad kõiksugu iluoperatsioone ja kihutavad ringi hirmkallite autodega. Kui meil ei taha keegi vanaks saada, siis siin unistavad isegi paljud noored vanakssaamisest: mil lapsed on suured, mil on aega kodus mõnusaid aiapidusid pidada, hobidega tegeleda ja sõbrannadega kohvitada. „Kui tervis on korras, siis on vanadus parim aeg elus, see on nagu preemia tehtud töö eest,“ on mulle kinnitanud siin paljud kohalikud vanad inimesed.

Kui ma Eestis arvasin, et küll me kõik oleme ikka ilusad ja targad ning enamus Lääne-Euroopa ( rääkimata Vene või Ameerika) inimesi ei räägi peaaegu kunagi üle kahe keele, siis nüüd pean küll oma sõnad tagasi võtma. Mina oma kolme võõrkeelega, millest üks on maailmas täiesti ebavajalik soome keel, olen korduvalt häbi tundma pidanud. Asjalikud inimesed räägivad siin vähemalt viit erinevat keelt. Eriti kadedaks teeb mind šveitslaste ja belglaste võõrkeelenimekiri, aga isegi kohalikud eestlased on polüglotid. Loomulikult on ka erandeid, on palju inimesi, kes ei räägi korralikult ühtegi võõrkeelt. Ja on ka selliseid, kes räägivad küll viit keelt, aga minuga suhtlemiseks ei ole ühtegi sobivat, näiteks just lõuna poolt siia saabunutel. Ma pean ikka ruttu hispaania keele selgeks saama! Alustasin õppimist suure tuhinaga juba Eestis, aga siin on enamasti vaja inglise keeles suhelda ja olen väga laisalt oma keeleoskusi edasi arendanud. „Leiad hispaania mehe endale, küll siis keele kiiresti kätte saad,“ naeravad mulle siin teised. Ja mine tea, võib olla leiangi. Siiani ei ole mulle kunagi välismaa mehed meeldinud, aga viimasel ajal ( võib olla ka tingitud siinsest eesti meeste defitsiidist) olen hakanud hindama hispaania ja isegi maroko mehi. Viimaseid on siin eriti  palju ja eks see ole ka igati arusaadav, sest Hispaaniast Marokosse sõita on sama kiire ja kerge nagu Eestist Soome  – hüppad paadile ja oledki kohal.

Ja lõpetuseks midagi imelikku: mõnikord võivad inimest tabada sellised probleemid, mille tekkimist sa isegi ette kujutada ei suuda. Nimelt läksin ma oma toanaabriga tülli, kellele väidetavalt oma kadeduse tõttu suure pettumuse olin valmistanud. Teate, see teema on niivõrd isiklik, et õigem oleks sellest mitte kirjutada… Aga kuna ma olen ka teist osapoolt informeerinud, et räägin siin meie konflikti tagamaadest, siis teen seda hea meelega, sest me mõlemad tahame teada, kas mina olen kade, või on tema imelik. Eks see on päris tavaline, et toanaabrid laenavad teineteise asju. Meil on  Mariaga kokkulepe, et võime teineteise asju laenata ka siis, kui teist kodus pole. Kui ma soovin tema lauvärvi kasutada või kõrvarõngaid võtta, siis see on täiesti normaalne. Ja kui tema tahab vahelduseks minu käekotti kanda, siis ta võib seda julgesti võtta. Nüüd aga selgus, et mu „elukaaslane“ oli kandnud minu aluspükse. Jah, lugesite õigesti! Kuna kõik tema enda valged stringid olid pesus, siis pidas ta täiesti normaalseks minu pesusahtlist stringid võtta. Minu meelest aga pole see normaalne, sest aluspesu on väga intiimne asi. „Nalja teed või, me peseme ju pesu nagunii ühes masinas. Ja sa ei pea ju minu kantud pesemata pükse jalga panema, kõik käib ju pesumasinast ja triikraua alt läbi,“ ei saa mu toanaaber minu nägemusest aru ja süüdistab mind kadeduses. „Ma saaks aru, kui tegu oleks  hambaharjaga, aga pesu laenamine pole küll kuidagi intiimsem kui näiteks huulepulga või kammi või miks mitte isegi topi laenamine, millele ju samuti läheb teise inimese kehavedelikku.“ Lugu oli päris konfliktne ja eks see on palju mõjutanud meie läbisaamist viimasel nädalal, sest kumbki ei taha nõus olla teise poole arvamusega. „Miks sa siis enne ei öelnud, et neid ei tohi võtta,“ ütleb Maria enda õigustuseks. „ Sa ütlesid, et on okei ükskõik mida vahetada,“ jätkab ta. Ja mul pole tõesti midagi enda õigustuseks öelda, sest ma ei osanud isegi mõelda, et keegi teine võiks tahta minu stringe jalga panna. Eks nüüd oleme mõlemad targemad.

Üldiselt on sel nädalal kõige kiiremad ajad, mis ma siin kogenud olen, sest teeme ettevalmistusi nädala lõpus toimuvateks firma sünnipäeva üritusteks, milleks on ööklubipidu kohalikus popis klubis nimega Suite, pidulik õhtusöök miljonäride golfiklubi Magna restoranis ning seksikas rannapidu luksusrannas Puro Beach. Nii et kui keegi teist siinkandis on, siis olete kindlasti oodatud peole. Ööklubi ja rannapidu on tasuta, õhtusöögi eest aga tuleb igal külalisel 55 eurot välja käia, mis tegelikult siinsete hindade juures on päris soodne. Asun nüüd tööle, milleks täna on eelseisvate ürituste reklaamimiseks flaierite jagamine :)

Ikka päikest, mida siis veel!

Maria päikeserannikult