Annika lugu: kui raha ei ole, siis ära reisi!

Annika lugu: kui raha ei ole, siis ära reisi!

Mind ajendas kirjutama Annemai blogi, kus oli juttu rikastest ja vastest. Ka mul on oma kogemus rääkida rahast ja probleemidest, mida tekitab olukord, kus sõpradel või lähedastel on rahakoti paksus erinev. Aga räägin seda nn rikkama seisukohast. 

Mind ajendas kirjutama Annemai blogi, kus oli juttu rikastest ja vastest. Ka mul on oma kogemus rääkida rahast ja probleemidest, mida tekitab olukord, kus sõpradel või lähedastel on rahakoti paksus erinev. Aga räägin seda nn rikkama seisukohast.

Otsustasime kunagise parima sõbrannaga, kes elab oma kallimaga Eestis, et läheme koos aastavahetuseks puhkusele. Mina oma kallimaga elan välismaal ja arvatavasti on ka meie sissetulek pisut suurem. Eks ma olin ka enne reisi sellest teadlik, et sõbranna perel pole nii palju raha, aga kuna hotelli ja sihtkoha valimise juures rahaprobleemidest juttu ei olnud, siis jäi mulje, et neile sobib kõik see sama, mis meilegi. Pealegi ei oska ju kunagi hinnata seda, kui palju kellelgi säästusid on, või kui suur on reisieelarve ja enne reisi teise käest seda küsida a la “kas sul ikka on raha, et koos meiega reisida”, on ka kuidagi imelik. Igaüks peab ikka ise oma  pere-eelarvet teadma ja vastavalt sellele reise ja puhkamise viise valima.

Valisime välja hotelli ja broneerisime piletid ning ootasime mõlemad sõbrannaga väga seda ühist puhkust. Kokkuvõttes aga ei jäänud kumbki meist sellega rahule, sest tänu sellele reisile katkes meie 12-aastane sõprussuhe. 

Kuigi Tai on odav puhkusesiht, siis ka odavas kohas on võimalik kulutada raha ja puhata erineval viisil. Sõltub sellest, mis tasemel puhkust endale lubada. Puhkusele võib minna nii, et sööd hotellis hommikusööki, võtad sealt kaasa mõned puuviljad ja pudeli vett, millest saab sinu lõunasöök, ning õhtuks sööd tänaval pannkooki või odavat nuudlirooga ja vahepealsed ajad lebotad rannas või kondad niisama turismikeskuses ringi. Nii on puhkuse eelarve väga väike, aga ka kaugel maal käimise mõte kaheldava väärtusega. 

Aga saab puhata ka nii, et otsid uusi põnevaid elamusi, sööd ilusas restoranis ning sead oma sihiks võimalikult palju uut riiki tundma õppida. Minu seisukoht on, et kui juba minna puhkusele, siis võtta sellest maksimaalselt palju. Puhkusele ei saa minna nii, et sa paned kogu oma raha lennupileti ja hotelli alla ning koha peal kulutamiseks ei jää peaaegu midagi. Seda aga olid teinud minu sõbrad ja see selgus juba esimesel õhtul, kui plaanisime koos välja õhtusöögile minna. Sõbranna tunnistas, et neil mehega on kaasas vaid 100 eurot ja väljassöömise jaoks raha ei jätku. No mis on 100 eurot 10-päevase puhkuse jaoks kahele inimesele? See polegi mingi raha, millega puhkusele tohiks sõita. Nad läksid lähedal asuvasse toidupoodi (mille hinnad olid turismikeskusele omaselt väga kõrged), ostsid krõpsu ja karastusjooki ning veetsid esimese õhtu hotellis. Heakene küll, mõtlesin ma alguses, et võibolla nad lihtsalt ei tahtnud kohe esimesel õhtul kulutama hakata, aga nii läks see aina edasi ka järgmistel päevadel. Kolmandal päeval ütles minu mees, et talle see ei meeldi ja võiksime kutsuda ikkagi ka sõbrad välja, sest koos sai siia ju puhkama tuldud. Ta tegi ettepaneku nende arve kinni maksta. Kuigi esialgu puiklesid nad vastu, siis kokkuvõttes tulid ikkagi meiega välja sööma. Arve polnud suur, nad sõid tagasihoidlikult ja meil polnud probleemi seda kinni maksta. Aga järgmisel päeval rentisime auto ja tahtsime pisut ringi sõita, et piirkonnaga tutvust teha. Kuna autorendi hind on sama, sõltumata sellest, kas autos  on kaks või neli inimest, siis loomulikult kutsusime ka sõbrad kaasa. Kütuse, lõunasöögi ja kõik muu maksis taas kinni minu mees. Raha pole mulle kunagi oluline olnud, aga ma tundsin, kuidas järk-järgult raha pinnal tekkisid meie vahel pinged. Ja seda mitte meie poolt, aga just nende poolt. Selle asemel, et tänada meid ja küsida näiteks laenuks raha, saime justkui kriitika endale kaela, et “nojah, mis teil viga, te ju teenite välismaal palju raha”.  Kusjuures, me pakkusime neile laenu, aga sellele vastati viisakalt eitavalt.

Kuna meie reis oli planeeritud aastavahetusse, siis oli plaanis midagi toredat ka aastavahetusel teha. Valisime mehega välja ühe baari, kus plaanisime uut aastat tervitada. Loomulikult kutsusime ka sõbrad sinna ja ootuspäraselt kõlas jälle vastus, et neil pole raha. Mis omakorda tähendas, et kui me tahame nende seltskonnas aastavahetust vastu võtta ja teha seda mitte hotellitoas ega niisama tänaval ringi jalutades, siis peame me nende kulud kinni maksma. Nii läkski, maksime taas kõik kinni. Küsimus polnudki nii palju selles raha, sest summad ei olnud suured, aga küsimus oli suhtumises. Miks inimesed sõidavad puhkama, kui neil pole raha, see jääb mulle arusaamatuks.

Kokkuvõttes kulutasime nende peale reisil ligi 500 eurot, mis ka meie jaoks on suur raha. Me pole mingid rikkad, iga sent on tööga välja teenitud raha ja ka meil oleks olnud selle rahaga paremat teha. Võibolla keegi mõtleb, et poleks pidanud siis maksma sõprade eest. Aga eks sa ikka loodad, et sõber saab ise aru ja pakub välja, et maksab selle raha tagasi, kui võimalus tekib. Oleks siis pärast kasvõi tänatud meid, aga ei. Pärast reisi läks igaüks oma koju ja sõbrannaga pole me juba üksteist kuud suhelnud. Vot, ka nii võib juhtuda, kui ühel paaril on raha rohkem kui teisel.

Ma ei oska siinkohal muud öelda, et kui raha pole, siis pole vaja reisida. Elama peab ikkagi vastavalt oma võimetele, mitte lootma, et küll reisil keegi kulud katab või asi mingitmoodi laheneb.

Buduaarile Annikalt