Avalikud tualettruumid ja elementaarne puhtus

Jumal tänatud, et tänapäeva WC-d on enamasti regulaarselt puhastatud ja lõhnavad talutavalt.  Kuid ikka veel leidub ka selliseid ällimäkbiililike uniseks tualette, kuhu minnes peab eriti hoolsalt jälgima, et võõra kehavedelikuga kokku ei puutuks. See, et mehed alati oma juga täpselt ei rihi, on kuidagi aktsepteeritavam, kui daamidele mõeldud vesikäimlasse sisenedes avastada (isegi sellistes kultuurikantsides nagu teater või rahvusraamatukogu) prill-laual vere- ja kuselaike, allaloputamata jäänud paksemat ning poti ümber veel midagi jäledat.

Leili (52) räägib, kuidas ta õndsal nõukogude ajal oma ema ja pisema tütrega Tadšhikistani sinna omal ajal küüditatud onule külla sõitis: „Probleem käimlatega algas juba Eestis. Mu viieaastane tütar lihtsalt ei nõustunud raudteejaamas olevasse kivist kuivkäimlasse minema, veelgi vähem leppis ta rongis oleva tualettruumiga, sest kartis auku kukkuda. Seega tassis ta oma potikest ise seljakotis kaasas. Õnneks! Mida kaugemale Baltikumist jõudsime, seda hullemaks asi muutus. Paistis, et tadšhikkidel pole kombeks auku oma häda teha, sestap oligu terve WC-põrand „kuusekestega“ kaetud. See oli niivõrd hirmus, et läksin otsejoones vaguniteenindaja jutule. Ta alguses ainult muigas. Seejärel küsisin, temalt, et kas ta on Eestis sellist asja näinud ja kuidas on võimalik, et meie „kalli“ Nõukogude Liidu pinnal üldse selline asi lubatud on. Ei tea, kas ta hakkas kartma või hakkas häbi, kuid vähemalt meie reisi lõpuni olid tualettruumid korras.

Vahel jääb siiski tunne, et siinmail pole asjad sugugi paremad. Kes ronib jalgupidi prill-lauale ja pissib ikka kõik põrandale, rehmab seejärel paberi sisse ja läheb rahuliku südamega puudrikihti värskendama - nagu kaunile daamile kohane. Poolpimedatest ja vanadusest taaruvatest ättidest võib veel aru saada, et nad lihtsalt ei näe, et midagi mööda läks (ehkki neile võiks keegi märku anda, et püsti neid asju enam ei õnnestu ajada), kuid terved ja intelligentsed inimesed võiks vähemalt veidigi oma teo tagajärgede likvideerimisele energiat kulutada.

Oma kodus ei jäta ju keegi vett peale tõmbamata. Muude, sõna otseses mõttes, möödalaskmiste likvideerimisest rääkimata. Miks siis arvatakse, et linna peale poodlema minnes või teatris on koristajad pidevalt valvel ja on täiesti ükskõik, mida minu järel ruumi sisenev inimene tunda võib. Ega ta ju ei tea, et mina...“

WC- s käimine on inimelu paratamatu ja loomulik osa. Alates sellest, kui inimene ise istuma õpib püütakse talle enesetühjendamisega seotud toimingutele kehtivaid kombeid õpetada. Et tuleb kenasti potil istuda või nokut õigesse kohta suunata, et seina küljes rippuv paberirull pole mängimiseks, vaid puhastamiseks. Et peale toimingu lõpetamist tuleb vesi peale tõmmata või loputuskasti nupule vajutada. Ning kindlasti peab käed ära pesema. Lapsed ei jäta enda järel kunagi sellist kaost, sest neile on väga oluline, et nad teistele meeldiks.

Esimesed „käärid“ enesetühjendamise kultuuris saabuvad koolis. Paljudes koolides ja rahvamajades on küll euroremonditud tualett ruumid, kuid WC-paberi koht ning seebialus on permalentselt tühjad. Hoolsamad ning kodus parema selgitustöö osaliseks saanud kannavad ennatlikult teatud hulka kuivatuspaberit alati kotis, kuid kuidas saavad hakkama teised? Ausalt öeldes ei taha mõeldagi. Ja vaevalt, et need viimatinimetatud viitsivad mõelda sellelegi, et ka teised tahavad pärast sama ruumi ja potti kasutada.

Mujal maailmas on levinud avalikes käimlates kasutada ühekordseid paberist prill-laua kaitseid, automaatselt loputama hakkavad WC-potid jms. Sellised katted kuluksin meilgi väga ära. Oleks tunduvalt mugavam, kui pidevalt ise improviseerida kuivatuspaberist polsterdust või lasta valvekoristajal iga kliendi lahkumise järel suure hulga aega ja vahendeid endise olukorra taastamise peale kulutada.

WC-kasutamine on väga delikaatne ja intiimne tegevus. Siiski võiks veidi rohkem puhtusele keskenduda. Enda järel laike ja plekke maha jättes ei saa eeldada, et tegu on meeldiva inimesega. Inimene, kes ei hooli teiste heaolust, ei saa oodata lugupidavat suhtumist ka teistelt.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]