Hüpnotiseeriv ja fantastiline: ”Püha ja õudne lõhn”, Robert Kurvitz

9 kommentaari
Hüpnotiseeriv ja fantastiline: ”Püha ja õudne lõhn”, Robert Kurvitz

“Suvevaheaja eelviimasel päeval haihtuvad avalikust rannast haridusminister Ann-Margret Lundi neli tütart. Esmareisil kaob värskelt sisseõnnistatud alus tuhande viiesaja reisijaga pardal. Tüdrukute kolm klassivenda ei jäta uurimist ka kakskümmend aastat hiljem. Maailm on hävimas aga lootus Lundi lapsed üles leida veel mitte.”

“Suvevaheaja eelviimasel päeval haihtuvad avalikust rannast haridusminister Ann-Margret Lundi neli tütart. Esmareisil kaob värskelt sisseõnnistatud alus tuhande viiesaja reisijaga pardal. Tüdrukute kolm klassivenda ei jäta uurimist ka kakskümmend aastat hiljem. Maailm on hävimas aga lootus Lundi lapsed üles leida veel mitte.”

“Püha ja õudne lõhn”, Robert Kurvitz

Proloog romaanitsüklile. ZA/UM 2013. 


Armas.

Kirjutan Sulle viimase aja võimsaimast lugemiskogemusest, mille fantaasia on eluks vajalik koostisosa, mis taasäratas mu ajurakud ellu, mille täielikuks mõistmiseks ehk peaksid meeled olema keskmisest teravamad ja maailmatunnetus veidi “filosoofilisema kiiksuga”.

Minu kätte sattus see raamat kõige õigemal ajal – peale pikale veninud depressiivsust, inspiratsioonitut olekut, tühje tundeid ja mõtteid täis perioodi.

Suurimad tänusõnad armsale sõbrale, kes tunnetades minu kohati twisted mõttemaailma ja avatust, nakatas mind sõna otseses mõttes püha ja õudse hullusega, mille loori lugeja usaldavalt mähkub. Sa oled lummatud. See power millestki niivõrd võimsast ja kaasamõtlemisele kutsuvast, seda ei saa kirjeldada.

Tahan, et Sa kogeksid seda. Et Sa sukelduksid raamatusse väga avatud meelega. Algus on ehk segadusse ajav ja veidi keeruline, isegi kritseldasin tegelaste nimed, kes on kes, selguse mõttes paberile. 

Sa loed ja oled hüpnotiseeritud. Sõnadest. 

Õrnus, suvi, noorus, ilu, armumine, tunded, lõhnad, värvid.

Iga väikseimgi pisidetail on kirjutatud Sind paeluvas keeles. Mingi uus ja ilus keel, mida me kõik oma hinges mõistame, millega me oskame samastuda.

See on tunnete keel. Sa hingad seda, oled selle sees, see liigutab Sind, paneb heldima. Sa saad juba mingi tajutava vibe‘i, kuniks jõuad kohani, mis esialgu šokeerib, siis haarab totaalselt. Sa loed selguse mõttes selle kõik uuesti üle. Ühe minišoki võrra rikkamana, avastades, et jah! kõik on täpselt nii, nagu Sa just lugenud olid. 

“Mind ei huvita, mis sa arvad. Ma tahan su tõde.” 

Adrenaliin on laes. Sa pead kõike, kohe nüüd ja siinsamas teada saama. Mõtted saavad hoopis teise suuna. Hakkab tööle stand-up mode peale lülitunud fantaasiameel, kellel parasjagu kuhu maani avardunud on (minu oma kohe kindlasti väga mage ei ole). 

Sa loed, nagu ei oleks homset. Sa pead teadma. Oled endiselt lummatud nii huvitavalt painduvast ja rikkalikust keelekasutusest, kohati ropust, kuid targast huumorist. 

Pidin nii mõnedki korrad ÕS-ist järele vaatama sõnu, mida ei leidnudki, mida ei eksisteerigi mujal kui ainult selles – vahetu entroponeetilise katastroofi tsoonis.

Tegevuskohad, veidrad nimed, veidrad esemed, veidrad sündmused, aeg, reality, olevik, tulevik, apokalüptiline maailmade ja ideoloogiate kokkuvarisemine – see kõik on Sinu peas olemas. Sa ei mõista seda kohe, aga see on olemas. 

Sa neelad seda. Sulle saavad omaks, isegi haigelt lähedaseks, paljud tegelaskujud. Kujunevad favoriidid, kes lehekülgede keeramisel omandavad veel rohkem kiindumust. Jah, isegi need “kõige jälgimad.” Nad väärivad absoluutset imetlusmomenti – kes oma kurjust kiirgavas kehastuses, kes oma väärastunud seksuaal-fetishiga. 

Selle kõik teeb eriliselt cool´iks see hetk, mil jätad kõrvale oma isiklikud moraalid (btw, I have none), lähed kaasa ja toitud lihtsalt sellest ilusalt haigest fantaasiast, mida autor on Sulle täpselt nii edastanud, et see kõik sulanduks üheks suureks kirgede tormi keeriseks. Kogu oma ilu, õuduse ja valuga. Ja sa tahad veel! 

Sa pead saama teada, mis sai neljast õest, milleks rõvedalt kõva, samas haigelt väärastunud meel tõeliselt võimeline on, kes või mis on Vidkun Hird, mis on ülisuvahalli haihtunud Õhulaev Harnankur ja selle pardalolijate saatus, kas lapsepõlvesõprus sai reedetud, kes sureb, kes jääb elama? Küsimused, mille igaüks ise enda jaoks avastab ja vastuste järgi janunema jääb. Usu mind, see janu tekib! 

Kuulu järgi on tegemist väga mitmetest osadest koosneva romaanitsükliga – seda kinnitavad ka sõnad “Proloog romaanitsüklile” tiitellehel -, seega ootan kannatamatult, samas müstilise sisemise rahuga, teades, et kogu püha ja õudne saaga jätkub.

“See on maailmalõpp, nagu me seda ette kujutada ei oska,” kirjutas Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis

See on ka maailma algus. Sa oled selles maailmas sees. Sa ei ole enam üksi. Sa oled elus, rohkem kui eales varem. Sest Sul on kõik see!

Meanwhile, võtsin ma peale esimest lugemist ja arutelu asjasse pühendunutega raamatu uuesti ette. Lugedes seekord teadlikumalt. Ütlen ausalt, et see power oli teisel korral veelgi suurem. Plaanis on kolmaski lugemine. Neljaski. 

See on uut sorti sõltuvus. Sel korral ei ole see laastava tagajärjega. Sellel sõltuvusel on suurema plaani nägu. Tal on minu nägu. Kojn!

Aitäh, Robert!

Keiti