Kas lihtsalt kokkusattumus?

Kui paljud meist on kogenud olukordi, kus kohtame juhuslikult kauaaegset sõpra tänaval, oleme leidnud omale nimekaimu või on mõni imelik vedamine meie edasist elu muutnud? Me nimetame kõiki neid sündmusi kokkusattumusteks, ent sisimas mõtleme neist rohkemat.

Kokkusattumused on alati ainulaadsed, subjektiivsed, alati seotud konkreetselt meiega. Mitmed uurimused väidavad, et inimesed, kel on kalduvus neid märgata, kipuvad ühtlasi olema enesekindlamad ja eluga rahulolevamad. Iga kogetud juhus - kui tahes pisike - kasvatab nendes optimismi. Kokkusattumus moodustab hädavajaliku komponendi kõigi kirjanike loomingus. Vähestes romaanides jäädakse liiga uhkeks, et laialihargnenud süžeed dramaatilise juhuse abil lahendada. Komöödiat ei oleks ilma nendeta üldse olemaski. Mõned näited tõestisündinud kokkusattumustest:

Trehvamine maanteel
Hääletades ei tea iial, kes teid teepervelt autosse võtab. Tim Hendersoni vanemad olid lahutanud, kui ta oli alles väike poiss. Isa abiellus uuesti ja sai veel teisegi poja, keda Tim kohtas päeval, mil sukeldumistehnikaga tegelev Mark Knight ta maantee äärest peale võttis. Pika sõidu vältel Newcastle`ist Londonisse avastasid mehed, et on vennad. ( Allikas: Derby Evening Telegraph, 2. veebruar 1996)

Surm puhkab
Aastal 1946 otsustas Mildred West võtta nädalase puhkuse. Naine töötas New Yorgi  osariigi ajalehe Alton Evening Telegraph juures nekroloogide kirjutajana. Mildredi seitsme vaba päeva kestel ei surnud 32 000 elanikuga Altoni linnas lehepersonali mäletamist mööda esmakordselt mitte keegi. Harilikult pandi Altonis kirja umbes kümme surma nädalas. (Allikas: New York Times, 1946)

Sattumus või salavimm?
Märgist mööda lennanud pall tabas Manchesteri eeslinnas Stockporti golfiväljakul üht meesterahvast. Kümme päeva hiljem tabas sama mängija löödud pall tolle mehe naist, kes juhtumisi seisis täpselt samal kohal, kus oli hiljuti seisnud ta abikaasa. (Allikas: Stockport Times, 6. september 2001)

Vennad kaksikud
Ohio osariigis sündinud kaksikvennad lapsendati eri peredesse. 1979. aastal pärast 39 lahus veedetud aastat, said nad jälle kokku. Ilmnes, et mõlemale oli nimeks pandud James, et mõlemad olid õppinud politseikoolis, et mõlemale meeldib joonistamine ja puutöö. Mõlemad olid abiellunud Linda-nimelise naisega, kellega mõlemad said poja - üks ristiti James Alaniks, teine James Allaniks. Mõlemad lahutasid Lindadest ning abiellusid seejärel Bettydega. Mõlemal oli koer nimega Lelu. (Allikas: ajakiri Reader`s Digest, jaanuar 1980)

Mida rohkem kokkusattumusi me elus täheldame, seda rohkem nad meid erutavad-lõbustavad. Meil on kombeks märgata vaid neid sündmusi, millele meie tähelepanu kas juhitakse või mis rabavad meid nõnda, et neid ei saa kunagi kahe silma vahele jätta. Kokkusattumused võivad meid välja viia igapäevasest rutiinist, anda uut jutuainet ja panna meid mõtlema selle üle kui väike ikkagi maailm on.

Angeelika Lipp