Kas sina oled juba kaevanud maasse kapsli oma aja pärandiga andmaks selle edasi tulevastele tsivilisatsioonidele?

2 kommentaari

{:363773 width=120 height=80 align=left}Maailm muutub pidevalt. Tänu parematele mõõteriistadele ja ühtlustatud mõõtkavale on nüüdisajal lihtsam mõõta-jälgida, kui palju ja kui kiiresti. Muret teeb see, et viimase sajandi jooksul tempo kasvab – rohkem inimesi, tööstusi, tuumarelvi, osooniauke, vähem puutumatuid kohti, puhast vett ja hoolivust.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee

{:363773 width=120 height=80 align=left}Maailm muutub pidevalt. Tänu parematele mõõteriistadele ja ühtlustatud mõõtkavale on nüüdisajal lihtsam mõõta-jälgida, kui palju ja kui kiiresti. Muret teeb see, et viimase sajandi jooksul tempo kasvab – rohkem inimesi, tööstusi, tuumarelvi, osooniauke, vähem puutumatuid kohti, puhast vett ja hoolivust.

Ulmeüllitised on tutvustanud põnevamaid stsenaariume, kuhu me võime samamoodi mõtlematult edasi tegutsedes jõuda – Kevin Costneri peaosaga filmist „Veemailm“ kuni ulmeklassiku Frank Herberti teostes kujutatud Arrakise düüni liivausside vürtsist sõltuva universumini. Mulle meeldib siiski enim Graham Hancock`i populaarteaduslikus raamatus „Jumalate jäljed“ välja toodud teooria maa elutsüklitest ning sellest, et inimkond on juba kord olnud väga kõrgel tasemel, kõrgemal, kui praegu, ning on juba toona jõudnud tehniliste saavutuste poolest kaugemale, kui aimame.

Maailma eri paigus levivate sarnaste müütide olemasolus näeb ta tõendust, et need lood on hägustunud mälestus olnust. Suuline pärand on ju alati olnud vanade rahvaste üks viis ajalugu mäletada. Lihtsalt aja möödudes on unustatud loo algne tähendus, seosed ja kontekst ning nüüd nimetataksegi seda müüdiks.

{:363776 width=120 height=80 align=right}Eri müüdid kirjeldavad mitut ajastut. Iga ajastu inimkonna lugu lõppes müütide põhjal ülemaailmse katastroofiga, olgu selleks siis maakoore liikumine, uputused (millest räägivad kõik vanad teosed alates Gilgamešist ja lõpetades Piibliga), jääaeg, meteoriidid, orkaanid või kõik koos ja korraga. Ning iga sellise loodusliku kaose tagajärjel langes inimkond tagasi kiviaega. Eelmise tsivilisatsiooni inimesed püüdsid jätta meile astroloogilisi ja matemaatilisi märke, et nad on siin olnud – Egiptuse Giza platool asuvad püramiidid paiknevad Maa peal täpselt vastavuses Orioni Vöö kolme tähega ning kätkevad seoseid ekvaatori mõõtmete ja matemaatilise arvuga π (pii); maajade ülitäpne kalender, mille arvutused päikesevarjutuste kohta peavad siiani paika; Piri Reisi kaart, millel on ülitäpselt ja õiges mõõtkavas välja toodud Antarktise kontuurid. Neid kontuure suudetakse alles nüüd täpseks hinnata, sest varasemad uurimisvahendid ei suutnud läbi jäämassiivi mägesid, jõgesid ja lahtesid täpselt paika panna.

Maailmas aset leidvaid kataklüsme põhjendab teos eelkõige sellega, et meie planeet on osaks universumis ning siin kehtivad maailmaruumi seadused. Planeet areneb pidevalt – mandrilist maakoort tekib pidevalt juurde. Samas toimub nn. mandrite triiv, mille käigus mandrid mitte ainult ei muuda oma asendit, vaid ka jagunevad osadeks (näiteks Aasia ja Aafrika läbi Punase mere tekke) ning põrkavad kokku teiste mandritega, et moodustada suuremaid mandreid (näiteks Euroopa ja Aasia, mille piirile on tekkinud Uuralid).

Jääaja ja kliima soojenemist võib seletada Maa normaalse tiirlemisega ümber oma telje. Põhimõte on sarnane vurri tiirlemisele – telg justkui „noogutaks“ perioodiliselt. Maa teeb iga 24 tunniga täispöörde ümber oma telje, ekvatoriaalümbermõõt on 24902, 45 miili. Kosmosest põhjapoolt vaadates paistab, et pöörlemine toimub vastu kellaosuti liikumise suunda. Koos ööpäevase pöörlemisega ümber oma telje tiirleb Maa samal ajal ümber Päikese (taas vastupäeva) orbiidil. Tunnis läbitakse 66600 miili ehk 18,5 miili sekundis. Täistiir tehakse aastaga ja kihistumise ainus tunnistaja on aastaaegade vaheldumine. Maa pöörlemistelg on orbiidi tasandi suhtes kaldu 23, 5 kraadi. Kalle võib muutuda 3 kraadi ulatudes, olles maksimaalselt 24,5 kraadi ja minimaalselt 22,1 kraadi. Täistsükkel, mil Maa nö. „noogutab“ on umbes 41000 aastat.

{:363782 width=120 height=81 align=left}Sama suurt rolli muutustes mängib Maa magnetpooluse liikumine. Geograafiline põhjapoolus ei paikne samal kohal nagu magnetiline põhjapoolus (mille suunas kompassinõel osutab). Tegelikult paikneb magnetiline põhjapoolus praegu Põhja-Kanadas, umbes 11 kraadi tõelisest põhjapoolusest eemal. Hiljutised uurimistulemused kinnitavad, et Maa magnetpoolus on oma asukohta viimase 80 miljoni aasta jooksul rohkem kui 170 korda vahetanud. Viimane geomantiline pööre leidis aset üheteistkümnendal aastatuhandel enne Kristust. Teadlaste arvates leiab Maa magnetpooluste järgimine asukohavahetus aset 2030 aasta paiku. Sama ennustab ka Edgar Cayse: „2000 aasta paiku „nihkuvad„ poolused paigast. Artikas ja Antarktikas leiavad aset suured vapustused, mis põhjustavad palavvöötmes vulkaanipursked. Euroopa ülemine osa muutub ainsa silmapilguga oma kuju. Maailm rebeneb Ameerika lääneosa kohalt. Suurema osa Jaapanist kaob merevoogudesse.“ Ning arvatavasti juhtub sarnane asi veel mõnetuhande aasta pärast. Need mõned tuhanded aastad, mis nii „noogutamise“ kui magnetpooluse liikumiste vahele jäävad, on just paras aeg inimjäänustel, kes imekombel muutused üle elavad, taas kiviajast kõrgtsivilisatsioonini jõuda.

Iga teooriat, müüti ja eset võib tõlgendada mitmeti. Võibolla on hr. Hancock ülelugenud ning näeb seoseid seal, kus neid pole? Ehk on Giza püramiidid tõesti vaid matusekambrid, mitte esivanemate püüd astroloogilisi ja matemaatilisi vihjeid jättes meile mõista anda, et kord olime siin meie. Kuid mis siis, kui tal on õigus? Mis siis kui meie oleme vaid osa tsüklist? Mis pärandi meie jätame oma järglastele? Kas tõesti vaid paar konti ja silikonproteesid? Ehk on hilja katastroofi ennetada, kuid olemasolevat aega võiks veidi sõbralikumalt kasutada. Sõbralikumalt omavahel ja hoolivamalt keskkonna suhtes. Olgu kaunis loodus ja pommidest räsimata maa meie ajastu kapsliks. Või on juba pöördumatult hilja?