Kiirustamisest ja valikuvabadusest

Lugesin hiljuti artiklit mehest, kes käis edukalt kolme naisega samal ajal ja ei suutnud kuidagi selgusele jõuda, kelle neist ta peaks lõpuks välja valima, sest kõik nad olid toredad ja kenad ning igaüks neist nii armsalt kordumatu ja omapärane. Kunagi varem pole olnud sellist valikuvabadust inimsuhetes – igaüks meist võib omada vabalt mistahes partnerit.

Katrin Niit

Lugesin hiljuti artiklit mehest, kes käis edukalt kolme naisega samal ajal ja ei suutnud kuidagi selgusele jõuda, kelle neist ta peaks lõpuks välja valima, sest kõik nad olid toredad ja kenad ning igaüks neist nii armsalt kordumatu ja omapärane.

Kunagi varem pole olnud sellist valikuvabadust inimsuhetes – igaüks meist võib omada vabalt mistahes partnerit, mistahes soost või nii mitut samal ajal kui ise soovib, vahetada nii tihti kui vajadus tekib, vahel vana juurde tagasi pöörduda ja siis jälle uuele ringile. Mitte keegi ei mõista sellist käitumist hukka, sest nii ju tehakse. Inimesed otsivad, muudkui otsivad. Kas isegi teavad mida?

Suhtekarussell tiirleb tohutu kiirusega ja kui ei kiirusta piisavalt, jääd ehk mõnusaimast adrenaliinilaksust ilma või võetakse ära parimad kohad või mis veelgi hullem – sa jääd karussellist päris maha ja sind ei märgatagi. Üldjuhul mahajääjaid ei märgata.
Ja kõik me tahame olla ju märgatud, tunnustatud, kuuluda kuhugi, kellegi juurde. Nii otsitaksegi aina edasi.
See, et otsimise käigus mõned südamed jalge alla tallatakse jääb tihtipeale märkamata. Märkamiseks on liiga kiire.
 
Jälgin vahel kõrvalt huviga seda tormlemist ja mis seal salata, olen ka ise mõne peadpööritava, südame alt mõnusalt-hirmutavalt õõnsaks tegeva sõidu teinud. Ja hiljem tohutult südant valutanud ja kurvastanud, sest sõit lõppes sama ootamatult kui oli alanud ja seda mida otsisin, ses peadpööritavas lennus, ei leidnud.
Nüüd eelistan rahulikku kulgemist – kvaliteeti nii ajas kui inimsuhetes ja vaatlen ikka vaikse imetlusega, kuidas inimesed jõuavad ja kui sihikindlalt nad kõik kiirustavad. Justkui ikka hingaks vaikselt kuklasse möödunud aegade vabalt valitud sund –  kahekümnendates kindlasti mehele või naine majja!

Aga see tung pole sellist laadi – ma päris täpselt ei saagi aru, mis laadi tung see on. Justkui mehed või naised otsa lõppeks ühel päeval maailmast või elu saaks poolikult elatud, kui partnerite valik poleks silmipimestavalt kirju ja arv vähemalt kahekohaline. Seksuaalselt jõutake ju ka teada tuntud läbiproovitud valemiteni igaühega ühel päeval ikkagi.Uudsuse ja tundmatuse kutsuv-erutav võlu kaob mõne(kümne) korraga.
Ja hingelisel tasandil enamus neist, kes me eludest vaid möödaminnes läbi lendlevad, jäävad tegelikult ju päriselt tundmata.
Vaid mõnda neist on meil õnn sügavamal  tasandil tundma õppida ja ainult valitud neist näevad meie hinge – jätavad meisse jälje.

Kuid mida teha siis kui partnereid on palju olnud, nii palju, et oledki üleni jälgi täis? Kas siis mõni ikkagi eristub või mitte ja otsid üha edasi, et leida parimat: ilusamat, silmatorkavamat, erilisemat, sügavamat?
Aga kui seda kõige-kõige ei olegi olemas, on vaid võimalus valida üks armas, sinu jaoks olemas ja südamelähedane ning vormida sellest – hoole, tähelepanu ja armastusega  – parim? Kas me kasutame seda võimalust, või laseme mööda, sest rohi näib teisel pool aeda ikkagi nii kutsuvalt roheline?
Milline sisemine segadus ja samas lootusetusetunne!

Kas inimsuhetes on oluline kvantiteet või kvaliteet?
Ideaalis peaks olema kvaliteet. Kui ma saaksin küsida selle mehe käest, kes edukalt (tema sõnad) arendas intiimsuhteid (zongleeris-minu sõnad) kolme erineva naisega samal ajal, siis ma küsiksin ta käest, mida ta ise tegelikult tahab, mida otsib, mida ta tõestab ja kellele – endale, nendele naistele või maailmale? Kas see on aus, kui need naised ei tea, et nad on teised ja kolmandad? Kõik väga lähedased intiimsõbrannad ja hingekaaslased, kõik talle omamoodi armsad ja head, kuid mitte nii erilised , et olla eriliselt välja valitud teiste seast. Kas need naised lepiks pikalt ootaja rolliga või hakkaksid üksteist naiselikke võrgutusnippe kasutades üle trumpama, püüdes meest iga hinnaga endale võita?
Kuid kuhu kaob siis armastuse spontaanne „asjade oma loomulikku rada minemise“ võlu, kui kuklas kannustab hirm olla maha jäetud, eemale tõugatud, ära põlatud armsama poolt?
Armastuses ja sõjas pidi kõik olema lubatud, kuid kaldun arvama, et need naised põgeneksid sõjast. Mina igatahes põgeneksin tagasi vaatamata.
Armastus on mulle hingerahu, õnnetunne, usaldus ja pühendumus, mitte võitlus, armukadedus ja üksinduse piin. Ja vabatahtliklult teadlikult valutada – no ma ei tea…tänan ei!
Kuid kahjuks ma seda meest ei tunne ja küsimused jäävad küsimata, saan vaid oletada ja mõtiskleda sel teemal, mis võib olla tema suhtes ennatlik ja eelarvamuslik, seega piirdun vaid oma tutvusringkonnaga, kelle seas leidub ka mõni sellist liiki meesolevus.

Esimene mees  – on mulle alati mõjunud –ürgmehelikult ja vastupandamatult ligitõmbavalt. Ta on sarmikas ja aus mees. Tal oli keegi, aga ihaldas väga samal ajal ka minuga intiimtasandil suhelda. Mina keeldusin sest ahvatlevast pakkumisest korduvalt (sest ei tahtnud olla teine, võistelda ja tunda  armukadedust hetkede pärast „kui ta võis olla selle esimesega“) ja tänasin teda aususe eest.
Kahju oli ja temal ka, näen seda ta silmist kui kohtume – see kutsuv/igatsev tuluke põleb ikka veel, kuigi ta on nüüd koos selle teise naisega.
Ehk mõni arvab nüüd, et rumal naine, ei teinud midagi, et meest endale saada?
Kas ta on nüüd õnnelik? Ma ei tea. Neid koos nähes kahjuks pole märgata, kuid võibolla on see õnnelikolek varjatud, ainult neile kahele mõistetav ja nähtav. Kes teab…

Teine mees, kes minuga ei igatsenud zongleerida, kuid oli jällegi aus (millised ausad mehed!, jumaldan selliseid), arvas, et naisi ei peaks sellest teavitama, et on veel kusagil keegi, kellega mees käib kohtamas. Ta selgitas mulle, et kui mees just vastupidist ei väida, peaks mõistetav olema, et mees käib ka teiste naistega kohtamas ja isegi magab teistega. Kuid tema väitel pole see valetamine, sest kui naine küsiks, ta vastaks ausalt nii nagu asjalood on. Aga naised ei küsi seda.
Jah, ma mõistan neid naisi – naine ei küsi seda, sest kardab võibolla vastust. Seega see naine on omadega sees, kuid mees….mees vaid zongleerib.

Naisena naisele zongleerimist intiimtasandil ma ei soovitaks – arvan enamusele naistest oleks see raske katsumus – käia mitme mehega korraga ja magada rohkem kui ühega. Kõik me ju teame, et kiindmust on raske vältida, eriti kui asjasse seks on juba segatud.
Ja mida teha veel siis kui mehi oleks mitu?

Zongleerida võiks küll edukalt suhete varajastes ettappides – kui pole kellegagi veel lähedast intiimsuhet loodud, siis on võrdlusmoment omal kohal ja aitab aeglustada asjade käiku selle ühe väga erilisena tunduvaga (kellega kasvõi otsekohe voodisse või maailma otsa põrutaks!), et aru saada enne liigselt kiindumata, millega õigupoolest tegu on.
Zongleerimiseks meestega peab aga olema ka piisavalt hoolimatu ja mõnes mõttes südametu. Ja naisena tean – see ei toimi enam mitte üks raas kui oled kellessegi sügavalt ära armunud.
Siis on ikka kõige parem olla ainult kõige kallimaga ja ise kõige kallim – eriline väljavalitu.

Katrin Niit