Köitvaimad sõrmused

Sõrmustega on seotud palju põnevaid lugusid – alates ajaloolistest sõrmustest, ilukirjanduslikest võimusõrmustest ning lõpetades romantilisema alatooniga reaalselt praegugi eksisteerivate sõrmustega – ühe tavalise eesti pere käes on siiani esivanema armuloo tulemusena Katariina Suurelt saadud sõrmus! /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Sõrmus on olnud aastasadu, kui mitte tuhandeid, üks inimeste lemmikehetest. Sümbolina ja maagilises mõttes tähistab sõrmus katkematut ringjoont, igavikku. Sõrmustega on seotud palju põnevaid ja kauneid lugusid – alates kuninglikest pitsersõrmustest, mis mängisid ajaloos vägagi olulist rolli, ning lõpetades romantilisema alatooniga reaalselt praegugi eksisteerivate sõrmustega.

Romaanides kasutatakse sõrmuse motiivi tihtipeale usaldusväärsuse pandina – autoriteedilt saadud sõrmuse ettenäitamine peaks loo kangelasele garanteerima turvalisust, aktsepteeritust ja isegi sõnaõigust. {image id=505352 align=”right”}Romaanikirjanikud on selle motiivi üle võtnud toonasest reaalsusest – sõrmuseid kandsid valitsejad ja ülikud, kes kinkisid neid mõnikord oma truudele teenritele usalduse ja teatud õiguste kinnituseks. Ja muidugi muinasjutud, kus esineb lugematul hulgal võlusõrmuseid. Meie ajastul võib tuntuimate muinasjutuliste maagiliste sõrmustena ära märkida J.R.R. Tolkieni „Sõrmuste isandas“ kesksel kohal oleva Võimusõrmuse ning Marvolo Gaunti sõrmuse J. K. Rowlingu romaanisarjas „Harry Potter“. Iga end uhkusega eestlaseks tituleeriv inimene võiks kuulnud olla ka meie rahvuseeposes kirja pandud loo Ilmaneitsi sõrmusest, milles Ilmaneitsi kaotab oma sõrmuse kaevu ja Kalevipoeg läheb sinna sõrmusele järele, pääseb napilt sortside pahatahtliku rünnaku tagajärjel kaevus olles veskikiviga lömastamisest ning toob seepeale veskikivi veest välja sõrme otsas, küsides, kas see ongi otsitav Ilmaneitsi sõrmus.

{image id=505357 align=”left”}
Enamasti kinnitab sõrmus mingit liitu
: kihlasõrmus lubadust abielluda, abielusõrmus kokkulepet abikaasade vahel. Sõrmuste vahetamine omavahelise liidu märgina muutus üldiseks keskajal. Sõrmus pidi olema kullast, metallist, mis sümboliseerib truudust ja kestvust. Nii on ka tänapäeval iga naise tähtsaimaks ja armastatuimaks ehteks see armu ja kestvuse lubadus tema sõrmel. Iga sõrmuse kinkija ja saaja mälestused selle eseme ümber väärib kindlasti jutustamist ka järgnevatele sugupõlvedele. Mõneski osas on aga kõik need lood sarnased – kihlasõrmust kantakse alati parema käe neljandas sõrmes (lugemist alustada pöidlast). Abielusõrmuse kandmisel on aga traditsioonid erinevates Euroopa riikides erinevad. Need naised, kes soovivad kihla- ja abielusõrmust samas sõrmes kanda, peaksid teadma, et teemantsõrmus läheb tavaliselt abielusõrmuse „peale“. Abielusõrmust ei kanta alati pidevalt sõrmes – mõned ametid eeldavad palju tööd keeruliste masinate ja tehnikaga ning sõrmus võib sealjuures segada või isegi ohtlik olla. Samuti eelistavad paljud inimesed sõrmust hoopis keti otsas kaelas kanda või vaid pidulikel puhkudel sõrme otsa lükata.

{image id=505346 align=”right”}Kõige köitvamat lugu reaalsest sõrmusest, mis ei ole ei kihla- ega abielusõrmus, räägib meile Merit (27), kelle perekondlike reliktide hulka kuulub ka vanaema valduses olev suur ja raske näpuehe, mis põlvest põlve räägitud lugude põhjal pärineb lausa Venemaa keisrinna Katariina Suurelt: „Ma ei mäleta sellest loost suurt midagi ja ega vanaema isegi enam väga mäletanud – talle rääkis seda isa. Perekondliku pärimuse järgi oli meie sugulane sõdur ja Katariina enda armuke ning sai selle sõrmuse mälestuseks. Ta oli olnud ilus pikk poiss. Sõrmus ise oli kolme vääriskiviga. Need vääriskivid olid ammu juba oma teed läinud, kui vanaema selle sõrmuse endale sai. See sõrmus enam ei käi näpust näppu, läheb vanaemaga koos hauda – tal on see nii näppu kinni kasvanud. Lubas küll, et raiutagu või sõrm maha, et selle peaks edasi andma. Aga no tõesti, kes tänapäeval enam sõrmuse pärast näppe maha raiub!!! Nüüdseks on sellest loost pigem legend saanud – tont seda teab, kui palju selles kogu loos enam tõtt on… See, et vanaema isa vanaonu nekrutiks seal oli – see on teada fakt. Kuid oli ta armuke ja talle anti see sõrmus või varastas ta selle, kes seda enam kindlaks teeb…“

Eestlased on kinnised inimesed. Kindlasti on meie seas veel palju põnevaid lugusid esiisade kuhtunud peadesse peidetuna. Kaunid lood elavad justkui oma elu ning muutuvad ajapikku muistendiks. Kuid keegi ei saa väita, et muinaslugude alguseks pole olnud päris elu. Lihtsalt uued juhtumised tungivad peale ning möödunu hakkab ununema. Seega väike ettepanek – talletage sellised tähtsad ja põnevad juhtumised ning teile oluliste asjade saamislood kirjalikult!

 
Veronika Raudsepp Linnupuu