Mida jaanipäeval teha? Räägime armumaagiast ja kommetest

12 kommentaari
Mida jaanipäeval teha? Räägime armumaagiast ja kommetest

Jaanipäev, mis oma nime saanud Ristija Johannese järgi, oli meie kristlust, maa- ja metsausku ühendavate esivanemate jaoks maagiline püha. Usku jaanipäeva võlusse ja tähtsusesse pole eestlane tänaseks minetanud: süütame ju jaaniõhtul lõkked ning romantilisemad meist siirduvad metsa sõnajalaõit otsima.

Jaanipäev, mis oma nime saanud Ristija Johannese järgi, oli meie kristlust, maa- ja metsausku ühendavate esivanemate jaoks maagiline püha. Usku jaanipäeva võlusse ja tähtsusesse pole eestlane tänaseks minetanud: süütame ju jaaniõhtul lõkked ning romantilisemad meist siirduvad ka metsa sõnajalaõit otsima.

Püha kese, jaanituli, läida sel tähtsal õhtul ilmtingimata, sest vanarahvas teab rääkida lugusid kuningas Jaanist, kes ratsutab jaaniööl ühest kohast teise ja vaatab üle, kas tuled ikka põlevad. Ära Jaanile pettumust valmista!
Meie esivanemad valmistusid jaaniku pidamiseks aegsasti – ehtisid lillepärgadega kariloomad, kogusid lõkkeks vajaliku tulematerjali, kaunistasid kaskedega toad ja kiige ümbruse ning valmistasid peoroad.

Tuletegemine oli paikkonniti küll erinev, kuid oluline oli, et lõke ikka võimalikult kaugele paistaks, mistõttu süüdati see näiteks mäel või ülejäänud maastikust kõrgemal asuval kiigeplatsil. Mitmed Lõuna-Eesti künkad kannavad veel tänaseni nime Jaanimägi. Tasasemates paikades tehti tuli vahel kahe või ühe kõrge varda otsa pandud tõrvatünni sisse, sest nii kaugele, kui tulekuma paistis, usuti ümbrus kurja eest kaitstud olevat.
Jaanitule suitsule omistati tervistavaid ning rikkust toovaid omadusi, mõnes kohas veeti näiteks parema piimaanni nimel lehmakarja ümber tule.

Vanade uskumuste kohaselt pidi iga peoline lõkketulle midagi ohverdama. Ohvrianniks sobisid vili, vill, leib, sool, rasv, puder, hein ja muu maarahvale oluline, mida enne leekidesse heitmist ümber lõkke kanti. Andameid tulle visates saadeti teele manamissõnad ja sooviti midagi head. Paremaid palu annetati ka pühade hiite ning ohvrikivide juures.
Muide, jaanitulele minek oli kohustuslik kõigile, kes vähegi jalgu alla võtta suutsid. Kojujääjaid tabanud meie esivanemate meelest kohutavad hädad: lühike linasaak, umbrohtu täis põllud, võimetus tööd teha.

Trall lõkke ümber ja armumaagia
Nagu arvata võib, olid põhilised jaaniõhtu meelelahutajad tants, laul, kiikumine ning erinevad mängud (köievedu, jõuvõtud, hundiratta viskamine, kivitõstmine jms). Näiteks vallalised lidusid abiellumise peale võidu. Arvati, et esimeseks tulnud noormees naib tuleval aastal naise ning tüdrukust võitja saab tanu alla.
Lillepärgade ja kaskedega ehitud kiigel loodeti hoogu tehes mõjutada viljasaaki paremuse poole. Mida kõrgem hookaar, seda pikem vili, uskus vanarahvas.
Jaanitulelt ei puudunud ka oma keelekaste, milleks oli enamasti jaaniõlu ehk jaanikahi. Peale haugati kohupiimast valmistatud einet, näiteks sõira ja korpe, jaaniõhtu tarvis küpsetati ka mitmesuguseid saiu ja karaskeid.
Ka Jaani-nimelisi peeti meeles – tehti neile kingitusi, äratati hommikul lauluga ning pandi pähe pärg. Meelespidamine polnud niisama, Jaan pidi vastu õlu või viinaga kostitama. Vallaliste jaoks oli jaanipüha üks aasta olulisimaid päevi, mil sai oma kiindumusest teada anda, ihaldatavat maagia abil mõjutada ning ennustada tulevast. Jaaniööl tõid poisid väljavalitud tüdrukute magamiskambri ukse või akna taha armukaski. Kaseokste tooja(d) oli(d) neidistele tavaliselt teada, sest kui tüdruk kase koiduajaks tuppa oli viinud, tähendas see noormehele neiu heakskiitu. Neiudki ei istunud käed rüpes, vaid veetsid jaaniöö erinevaid lilli korjates. Usuti, et üheksa erinevat õit padja all ilmutavad neiule unes tulevast. Nõiduslikke lilli küpsetati kakkude sees meeldivatele noormeestele, et neid endasse armuma panna. Imetabast mõju jaaniööle omistades segati armukakkude ja -jookide sekka oma higi, karvu ning menstruaalverdki ja söödeti-joodeti armuvõrku püüdmise nimel ihaldusobjektile. Ka jaanilaupäevase saunaskäigu ajal ihu külge kleepunud vihalehega sai vastassoo esindajat end märkama panna. Ilu ja nooruse säilitamise ning päevitamise eest hoidmise (kaame sakste jume oli taluneiude iluideaal) ei pidanud piigad paljuks jaanikastes püherdada. Kastest arvati olevat abi ka silma- ja nahahaiguste ravimisel. Tõbiste jalgade tervendamise nimel käidi jaaniööl kaste sees paljajalu ning kukerpall kastmes pidi vältima seljahädasid.

Naabritelt õnne näppamas
Komme otsida jaaniööl sõnajalaõit, erutas ka esiisade meeli, sest õieleidjale pidanud hoobilt osaks saama rikkus, õnn, lindude ja loomade keele mõistmine ning kogu ilma tarkus.
Sõnajalaõie otsingule tuli minna üksi, trotsides seejuures saladuslikke ning pahatahtlikke olevusi, kes õieotsijat vanarahva meelest kimbutada võisid. Kõige tähtsam meie esivanematele oli mõistagi kõik saagikusega seonduv, mistõttu katsetati jaaniööl paljusid saagikusele kaasaaitavaid rituaale. Näiteks nopiti karjateelt üles võõraste lehmade sõnnikut ja karvatutte, et teistelt karjaõnne pätsata. Viljaõnne tõid naabri põllult varastatud viljapead. Ka katuseräästasse, põllule või kapsamaale torgatud haljad kaseoksad pidid kindlustama hea viljasaagi. Piima- ja karjaõnne näppamiseks kiusati võõra talu lehmi kepiga ning küsiti neilt nõiasõnadega piimasaaki omale. Parema piimakuse nimel lüpsti ka salaja teise pere lehmi ning sama eesmärki teenis ka kadakate aja aiateibate „lüpsmine“.
Nõidumise ja maagia abil varastamisega tegelevad inimesed olid aga lihtsasti tuvastatavad, sest igasuguseid rituaale tuli sooritada alasti. Nõidusi täis ööle järgnenud jaanipäeval, 24. juunil, peeti surnutepüha, mil külastati lahkunud esivanemate kalme ning käidi kirikus. Käidi muide ka joomasurma koolnute haudadel, sest vanarahvas kartis, et käimata jätmise korral joovad kadunud joodikud kuivaks maa ja taeva.

 

Buduaari arhiiv

Liis Bekker