Ristimine, ilus komme

Ristimine kuulub kristliku kiriku olulisimate talituste hulka. Kristlastele on ristimine loomulik toiming. See ilus komme on üsna levinud ka inimeste seas, kes end tegelikult nii väga kristlaseks ei peagi.

kadi@buduaar.ee


Ristimine kuulub kristliku kiriku olulisimate talituste hulka. Kristlastele on ristimine loomulik toiming. See ilus komme on üsna levinud ka inimeste seas, kes end tegelikult nii väga kristlaseks ei peagi.


Ristimise tava on pärit ajast, mil Kristus end ristida lasi. Ristimise läbi saab inimesest koguduse liige ja igavese elu pärija, kui inimene oma tegudega sel sündida laseb. ühesõnaga saab inimese kaitsjaks ja hoidjaks Jumal, ristitu usaldatakse (usaldab  end) Jumala hoolde. See ei tähenda muidugi, et inimene ise enam enese tegude eest ei vastutaks; ristimise läbi peaks vastutus enese ja teiste eest veelgi suurenema.


Ristimine on ühekordne ja teiste talituste eeltingimuseks. Kuna ristimine nõuab usku, siis ristitakse lapsi (soovitavalt esimestel elukuudel), kelle vanemad või vähemalt üks vanematest on ristitud või siis täiskasvanuid, kes on endale selgeks teinud ja vastu võtnud usu põhitõed.


Sageli tekib ka mittekristlastel soov oma lapsed ristida, kuigi seda enda puhul võib-olla vajalikuks ei peeta. Nii nagu abiellujad lähevad leeri sageli vaid sellepärast, et end kirikus laulatada lasta, lasevad end leeritada ja seeläbi ka ristida inimesed, kes soovivad oma lapsi ristida. Kaili: â