Suured väikesed asjad

17 kommentaari

Suveõhtud, isegi kui veidi jahedad, mööduvad enamikul tossava grilli kõrval. Selles ei ole midagi uut või imekspandavat. Nagu ka selles, et nädalavahetuse pärastlõuna paiku on toidupoodides kassajärjekorrad kilomeetripikkused.

Suveõhtud, isegi kui veidi jahedad, mööduvad enamikul tossava grilli kõrval. Selles ei ole midagi uut või imekspandavat. Nagu ka selles, et nädalavahetuse pärastlõuna paiku on toidupoodides kassajärjekorrad kilomeetripikkused.

Üllatav on aga see, et ka laupäeva õhtul napilt enne poe sulgemist kell kümme on kassajärjekorrad pigem kohased jaanipäevale kui juuni viimasele nädalavahetusele. Võiks ju arvata, et selliseks kellaajaks on kõik grillipeod juba ammu pihta hakanud. Mis siis, et pimedaks ei lähe veel niipea. Sellised pikad sabad teevad aga kärsituks, kui ise kuhugi kiirustad. Näiteks külla, nagu mina. Poest vabanenuna seadsin kiirelt sammud linna poole ja enamikust teistest jalutajatest tuiskasin mööda, justkui nemad seisaksid paigal. Kahest noormehest mööduda püüdes kutsus üks teist korrale, et tule eest ära, neiu tahab mööda minna, ta kõnnib palju kiiremini kui meie. Tänasin viisakalt ja olles noorhärradest juba mitme meetri jagu ettepoole jõudnud, ütles teine neist valjult, et kui neiu nii kiiresti kuhugi tõttab, siis järelikult ootab armastus. Muigasin, kui tõsi see lause oli, ja mõtlesin – kui paljud tänapäeval kiirustavad, et kuhugi koju jõuda, kui palju pingutatakse, et näidata, kui tähtis keegi meile on, kui palju ollakse nõus enda mugavustsoonist välja astuma, et teisel oleks hea.

Linn on autosid täis ja tunnen end otsekui vales ajas ärganuna või ajakapslisse kinni jäänuna, kui läbi tuttavate linnaosade jalutan, poekott näpu otsas. Mõtlen, kui palju on inimesed keset kõiki neid moodsaid mugavusi laisemaks jäänud. Alternatiiv ise roolimisele on takso ja teise inimese pisisoovidele jäävad kõrvad enamasti kurdiks. Jalutuskäik kellegi lemmikšokolaadi järele tundub muinasjutuna. Haruharva kuulen, et kellelegi on elukaaslane või peigmees täiesti tavalisel päeval, ilma ühegi põhjuseta, mingi vahva üllatuse teinud – kas või nii lihtsa, et õhtusöögi eest ise hoolitsenud ja veinipokaalid lauale katnud. Mida aeg edasi, seda haruldasem on näha paare, kes aastate möödudes teineteist samamoodi poputavad kui suhte alguses, ja järjest vähem on hellust ka algustes. Justkui ühel hommikul ärgates oleks otsa saanud soov olla hea. Arvestamine ja viitsimine teineteist mõista, mis varem kippus aastatepikkustest kooseludest aeg-ajalt välja vajuma, kaob nüüd üha sagedamini inimestest endist, nii et suhtesse ei ole kohe alguses midagi anda.

Jään mõtlema, kui palju ilusaid mõtteid ja tundeid jääb iga päev välja ütlemata. Kui palju jätan ma ise välja ütlemata ja kui palju olulist jõuab pigem kirjatöödesse kui õigeisse kõrvu. Ja kui vähe sapiseid remarke suudetakse enda teada jätta! Ometi head öelda peaks olema lihtsam. Peaks olema lihtne raamatupoes endale feng shui põhitõdesid otsides emale või vanaemale mingi naistekas haarata ja see tänutäheks üle anda, kui pannkooki sööma kutsutakse. Peaks olema lihtne ebaõnnestunud plaadiost edasi kinkida kellelegi, kelle jaoks oleks tegemist aasta parima plaadiga, selle asemel et see kuhugi riiulinurka tolmu koguma jätta. Peaks olema lihtne näha maailma ja elada kallite inimeste silmade läbi ja tunnete sama lihtsalt kui enda omade läbi.

Enamikul meist on seljataga vähemalt üks ebaõnnestunud suhe. Üks valus lahkuminek või vale valik. Tihtipeale küsitakse meilt suurte otsuste taustal lubadusi, garantiisid – suuri sõnu, mille taga ei suudaks ega julgeks keegi sirge seljaga seista. Ja ükskõik kui palju aega on sellest möödas, õige nurga alt vaadatuna on armid alles. Igast järgmisest inimesest oma elus ootame selle võrra rohkem head, hetkekski mõtlemata, et ka meist oodatakse sama. Neid suuri väikeseid asju, mis panevad uskuma, et parim päev on täna. Nii tunnen end õnnelikuna, et minu ümber on inimesed, kes roosat šeikerit müügil nähes selle ostukorvi tõstavad ja minu sünnipäeva ootama jäävad. Et minu kõrval on keegi, kes täiesti tavalisel laupäeval mind süles üle toa kannab. Olen õnnelik, et mu elus on inimesed, kes oma igapäevastes toimetustes minu peale mõtlevad ja minu pärast pingutada viitsivad. Jääb vaid loota, et olen ka piisavalt õnnelik oskamaks samaga vastata. Sest mida muud on õnneks vaja, kui mitte oskust armastada!

/Merlin Võsu/