Mees kui hea vein?

Buduaaris on üks põnev paik – foorum, kus siis naised, mõnikord ka mehed, oma muresid üksteisele jagavad. Taolisi foorumeid on tegelikult terve nett täis, kus naised arutavad, kui pikk aeg on „veel kaks õlut“ või kus mõni naine kurdab, et ta boyfriend süstemaatiliselt omale kätt püksi ajab ning siis oma kätt nuusutab.

Ma pole varem naiste probleemidesse süüvind foorumites ning omi järeldusi teinud, kuid buduaari foorumisse jäi mu pilk pikemaks peatuma. Ja see lugemiskogemus on alati üsna naljakas olnud. No mis nüüd naljakas, seda ka jah, kuid järele mõeldes on naiste mured tihti naljast kaugel.
Kust tulevad probleemid, mil moel nad esinevad, kes ja kus on teinud vea? Raske öelda, pole süüd, on vaid vead ning üldiselt on igal asjal kaks otsa, nagu ka probleemses suhtes kaks poolt. Räägiks siiski seekord ühest poolest.

Tihti jõuab niidiots välja meessooni. Olen kuulnud tuhandeid kordi naiste suust väiteid, et mehed on nii kummalised ja neist on raske aru saada. Mis veelgi sagedamini kuuldud – head meest on üldse tänapäeval raske leida. Tänapäeva eesti noormeest silmates tekib sageli tunne, et midagi tõsiselt logiseb. Kus on normaalsed poisslapsed? Kas need on meie tulevased isad, kel siht silmist puudub ning attitudist vajaka jääb? Need on ju tõelised „ludrid“! Pikalt mõistet lahti seletamata kohe ei hakkagi, saate ehk sellest selle jutu põhjal aru.

Mõtlete kindlasti nüüd, et kas minagi pole siis „ludri“? Ja, ma arvan, et mõnedel kordadel isegi tõesti. Kes meist ei tahaks olla tõeline Ürgmees, kuid kuhu nii raske jõuda. See, mis paneb mind selle kõige juures halvasti tundma, on endale teadvustamine, et ma ka mõnikord „ludri“ olen. Probleemi tunnistamine on juba pool võitu.

Mul on tihti häbi selle ees, mida näen. Häbi on seetõttu, et meeste teod, ütlused jne. naiste aadressil puudutavad kaudselt ka mind. Sest ma olen mees. Taolised „ludrid“ on naiste moraali meeste suhtes alla viinud. Öelge nüüd mulle teie, naised, kui väga naistena te end ikkagi tunnete, kui kamp purjus (noor)mehi teile järele vilistavad ning teevad labaseid märkuseid a‘la „Küll sul on suured saiad, läheks teeks midagi“? Või kui naisena te end siis tunnete, kui mõni purjus „ludri“ teile röhitsedes ööklubis ütleb: „Tule issi juurde?“. Kamoon, kas meestel siis tõesti enda vastu vähimatki väärikust pole, veel rohkem naiste vastu. Ma loodan siiralt, et neid naisi pole palju, kes sel puhul end meestele kohe andma tõttavad.

Mitte ainult noored mehed ei käitu nii, vaid mul on „au“ olnud olla ka „täismeeste“ seltskonnas, kel peaks juba arunatukenegi peas olema, aga kus sa sellega. Kuidas siis üritati naistele „säravat muljet jätta“, kasutades selleks kõige meeldivamaid labasusi mida iial mu kõrv kuulma ning silm nägema on juhtunud. Mis kõige kummalisem,  meestel endil pole terakestki häbi, olgugi et naised end ühemõtteliselt neile selgeks on teinud. Taolistel hetkedel jõuan järeldusele, et see poisike, kes kunagi labatses, labatseb ka aastaid hiljem „mehena“.  Siit järeldan, et suhtumine üldse naistesse ning tervesse ühiskonda üldse, tekib juba kasvueas olles – perekonnast, kasvatusest, keskkonnast. Taolist labasust naiste vastu võib silmata ka tänaval, trollis, trammis, Viru Keskuses, Hansapanga kontori ees, hilistel õhtutundidel Viru Väljakul. Väga masendav on vaadata seltskonda keset linna, kel konjakipudel keset asfalti ning mille ümber siis „kes aias“ mängitakse, vahepeal kriisates valjult. Tõsi, mõnikord võib näha ka sama labaseid naisi nende seltskonnas viibimas. Või hamburgerisööjad, limonaadijoojad, kes mitte oma jääke nende kõrval asetsevasse prügikassti saadaks, vaid näidates oma viskeoskuseid, lennutades kuhu juhtub. Tulevased olümpiavõitjad. Jee!

Olen ma Tallinnas, Tartus, kus iganes, näen ma baarides, klubides, kuid mis veelgi põnevam – tänavatel, taolist pilti tihti. Eks ühiskonnas ole alati omi musti lambaid, aga kas just peab röökima keset Viru tänavat  purjus peaga? Või kas peab naistesse suhtuma nagu mõnda alamklassi kuuluvatesse tegelastesse? Mitu korda on teid tulnud tülitama mõni tegelane, kellele lihtsalt peate ütlema: „Tõmba palun uttu“? Orkutis on muideks üks kommuun „Tropimagnet“.

Kuid igal ühel on õigus suhelda nendega, kellega me tahame. Mu tutvusringkonnas on säravaid mehi kõige paremas kontekstis – andekaid, tublisid, geniaalseid ja väärikaid mehi. Nad peavad eeskätt lugu iseendast ning siis ka naistest, sest mees, kel pole väärikust enda vastu, pole seda ka naiste vastu. Nad kohtlevad naisi kui kõige kallimat vara. Ja siis jõlgub tänavatel, baarides hulk teisi „ludrisid“, kes vaevalt ka poisikese nime vääriks.

Mees peaks ometigi nagu hea vein olema, mis aastatega paremaks läheb!?
 

Buduaarile

Mait Jüriado