Mida mina suvel tegin

Deja Vu? Suure tõenäosusega on iga Buduaari lugeja sellel teemal kunagi algklassides käies vihtunud rohkem kui ühe kirjandi. Aga tegelikult – mida ma siis õige tegin? Peas on tühjus. Siis hakkab midagi koitma. Tööd tegin.

Sama suure tõenäosusega mäletate te siiani üsna hästi, mida te vaesele õpetajale, kes maa-, vanaema-, piima- ja koer Muki juttudest kindlasti juba hullumas oli, oma suvemuljetest kirjutasite.
Hakkasin sellel teemal mõtisklema siis, kui minu vanaema (kes oli ka siinkirjutaja kunagiste kirjandite läbivaks tegelaseks) jutu jätkuks minult möödunud suve kohta aru päris. Vastasin talle reflektoorse igal-pool-käisin-kõike-tegin lausega, ilma et oma pead sellega liigselt vaevanud oleks. Aga tegelikult – mida ma siis õige tegin?
 
Peas on tühjus. Siis hakkab midagi koitma. Tööd tegin. Selle kahtlemata toreda ja kasuliku tegevusega seostub kiiresti umbes kümme probleemi/õnnestumist. Mis veel? Nüüd on mõttepaus juba vähemalt minutiline. Meenub üks-kaks lahedat pidu-grilliõhtut. Reisile ei jõudnudki, aga no ega iga suvi polegi vaja. Üritan ennast ületada ja mõnda tõsiselt lahedat seika meenutada, mis poleks seotud töö ega pidutsemisega, kuid tulutult.
 
Aga miks ma ei kirjutanud, et aitasin vanematekodus aeda ehitada, naabri-Rokil sündisid pojad (jah, emase koera nimi on Roki, mis paneb minu silmis naabri kaine mõistuse tõsiselt kahtluse alla) ja et leidsin läbi pimeda juhuse uuesti ühe vana sõbra, kellega polnud aastaid suhelnud? Seepärast, et mul ei tulnud ükski neist asjadest meelde. Neid ridu olen võimeline paberile panema alles peale pikka ajude ragistamist ja kalendrist suvekuude ja –päevade põrnitsemist.
 
Nojah, aga täiskasvanud inimestel on ju palju tähtsamaid asju meeles pidada kui mälestusi naabrikrantsidest ja aiapostide hullunult maasse tagumisest. Tuleb mäletada, millal liisingfirma sul pangakonto arve nr. 1544-le viidates tühjaks teeb; tuleb mäletada, et sellele paksule ja vigisevale kliendile sai tähtajaks lubatud järgmise nädala reede ning et märtsiks broneeritud lennukipiletid Londonisse tuleb tõsta suure tõenäosusega aprilli alguseks, kuid enne on veel vaja Kätlini ja Urmoga asjad läbi arutada, kui Urmo oma palgatõusus kindel on, mille ta saab teada hiljemalt kolmandal detsembril.
 
Olen kõigi nende olmeküsimustega üle koormatud ning see tendents näib jätkuvat. Kas viie aasta pärast vaatan möödunud ajale tagasi kui üheülbalisele, hallile ja ebamäärasele, kust mul pole suure tõenäosusega midagi oma mälestustesse kaasa võtta? Kurat, kui see nii on, siis on küll ilge jama. Ausalt kohe. Nagu elaks pimeda, kurdi, tumma ja halvatuna. Ainus asi, millele tähelepanu pööran on see, et õhk ikka minust läbi käiks. Et süda tuksuks ja ainevahetus mingilgi määral veel funktsioneeriks.
 
Nende mõtete vaimus haaran raamaturiiulist Antoine de Saint-Exupery „Väikese Printsi”, et õppida uuesti märkama väikeseid asju enda ümber. Et osata rõõmu tunda naabri-Roki poegadest, kes juba järgmisel suvel minu maasse taotud aiapostid kollaseks pissivad. Et mitte lasta parimatel aastatel minu elust mööduda ilma eredate mälestusteta, elava-töötava-pidutseva zombie’na.
Proovige, ka teil võib enda üllatuseks olla kasulik see „titekas” uuesti läbi sirvida! Kuid aitab melanhooliast! Nüüd tagasi tööle. Ja reedel on pidu!
 
 
Buduaarile,
 
Mikk-Alvar Olle