Anete läheb New Yorki – väike tüdruk suures linnas

Anete läheb New Yorki – väike tüdruk suures linnas

Minu nimi on Anete Palmik ja olen 20-aastane loomemajanduse tudeng Tallinnast. Viimased kolm aastat olen vahelduva eduga (enamasti öösiti) arendanud omanimelist moebrändi AP Design ja samal ajal hoogsalt tegelenud ka fotograafiaga.

Minu nimi on Anete Palmik ja olen 20-aastane loomemajanduse tudeng Tallinnast. Viimased kolm aastat olen vahelduva eduga (enamasti öösiti) arendanud omanimelist moebrändi AP Design ja samal ajal hoogsalt tegelenud ka fotograafiaga.

Nii kaua kui ma mäletan, on New York olnud minu unistuste linn. Ma ei oska täpselt öelda, mis mind nii väga selle linna poole tõmbab, kuid see miski on mind võlunud juba pikalt. Selle aasta jaanuaris avanes mul võimalus seda suurt ja rahvarohket linna esmakordselt ise külastada, kogemus oli võimas. 

Olen elu jooksul palju reisinud ja miskipärast satun alati välismaal olles kõiksugu seiklustesse. Mitte  et ma selle üle kurdaks, lausa vastupidi, mulle väga meeldivad seiklused ja uued väljakutsed. Sama juhtus ka New Yorki külastades. 

Kuna plaanisime oma reisil ööbimise peale kulutada nii vähe kui võimalik, otsisime omale öömaja couchsurfing´u kaudu. Esimest korda meie host´i nähes tekkis küll väike värin sisse. Kaks eesti tüdrukut suures linnas keset Chinatown’i kellegi suvalise mehe korterisse kolmandal korrusel minna oli tagantjärgi mõeldes üsna ennastületav tegu. Õnneks osutus mees väga toredaks ja diivan, mille peal me terve New Yorgis veedetud aja ööbisime, oli ka mõnusalt pehme.

Kolmandal ööl sattusime pärast öiseid seiklusi Chinatown´is Hiina toitu sööma koos meie uue hiinlasest sõbraga, kes meile õiget Hiina toitu tellis. 

New Yorgis oldud aja sisse jäi ka uusaastaöö.  Olete ometigi näinud neid mitmeid ja mitmeid romantilisi filme uusaastaööst New Yorgis. Pall langeb Times Square’il pärast miljonite inimeste count-downi, millele järgneb suur paarikeste suudlemistseremoonia ja muu põnev. Kui ma enne reisi sellele mõtlesin, tundus see suure klišeena, kuid pean tõdema, et kogu see öö oli üsna võrdväärselt maagiline filmidega. 

Long story short – viimane 2012. aasta päev lõppes sellega, et pool tundi enne südaööd otsustasime me siiski Times Square’le minna. Jooksime kodust välja ja meile karjuti järgi, et me ei jõua ealeski sinna õigeks ajaks. Meie omakorda karjusime rõõmsalt vastu, et küll me jõuame… ja jõudsimegi. Olgugi et nendel mõnel tänaval oli sel ööl New Yorki kokku pressinud ennast üle kahe miljoni (jah, sa lugesid õigesti, üle kahe miljoni) inimese, jõudsime me pool tundi pärast südaööd ka täiesti Times Square’i keskele, otse maja katusel oleva väikese palli alla, mida sel ööl mitmed sajad miljonid inimesed televiisori vahendusel vaatasid. Sinna jõudmiseks pidime küll nii mõnestki politseinikust mööda jooksma… mõnega neist tegime poole tee peal ka sõbrapilti, kuid see kõik oli seda väärt. Kuldsed litrikesed hõljusid ikka veel majade katustelt alla, terve maa oli neid täis. Ma pole vist elusees näinud nii palju politseinike kui sellel õhtul. 

Reis New Yorki on kahtlemata üks minu meeldejäävamaid reise senimaani. Sel suvel plaanin ma seda seiklust korrata. Sügisel kuulsin ühest programmist, mille kaudu on võimalik tudengitel hankida omale USAsse tööviisa. Pärast mõningaid kahtlusi tegin oma esimese sissemaksu ära ja asi on jõudnud sinnamaale, et üsna pea astun lennukisse, mis viib mind peaaegu otse (Eestist otse New Yorki lennukid ju ei lenda, aga close enough) tagasi New Yorki. Hetkel ei ole mul veel seal tööd ja ma ei kujuta absoluutselt ette, kus ma seal olles elama hakkan või isegi kus ma oma esimese öö veedan, kuid ma olen kindel, et sellest tuleb imeline suvi, mida ma jään terve oma elu meenutama.

 

Jõuan New Yorki mai viimastel päevades ja ma ei jõua ära oodata, et saaks oma uusi seiklusi teiega jagada!

Siiralt põnevil ja samas kergelt freaked out,

Anete