Katrin Pihela kodumaiseid aadreid täis garderoob Lisatud GALERII!

 „Kui ma peaksin oma stiili paari sõnaga kokku võtma, siis eks ta ole selline pendeldamine äärmuste vahel”, ütleb messi Ilu sõnum korraldaja Katrin Pihela, kelle süda kuulub ühtmoodi nii klassikalisele musta-halli kombinatsioonile kui ka ülimalt naiselikele litritele, pitsidele ja tüllikuhilatele. Kaht äärmust seob omavahel aga üks märksõna – kodumaine.

„Minu eelistusi mõjutavad valdavalt 50ndad oma lihtsa naiseliku või hoopis 20–30ndad oma küllusliku moejoonega.” Alati stiilne Katrin moodi ei järgi, pigem on tegemist sisetundega, mis juhatab alati õigele rajale. „Moodi ma ei järgi, tihtilugu vaatan pigem ajatuid naiselikke lõikeid ja värvi kui mingit konkreetset hooajalist trendi,” ütleb Katrin ja lisab, et kuna stiil on ajatu, eelistab ta kanda asju, mis veavad välja kauem kui pool aastat. Sel ajal, kui Katrin oma garderoobi pildistamiseks laiali laotab, ei paista kuskilt ühtegi püksipaari, lihtsat kampsunit ega T-särki. Kõik on kleidid! „Pükse kannan ma suhteliselt vähe, kui, siis vabal ajal teksasid. Aastaid seisab mul kapis juba kaks pükskostüümi – klassikaline must ja suvine valge, mida ma viimasel ajal eriti kandnud polegi, sest mu süda kuulub kleitidele ja seelikutele,” ütleb Katrin, kelle kappi on aastatega kogunenud kleite iga tuju ja ilma ja aastaaja jaoks. „Kannan kleite igapäevaselt nii tööl kui ka vabal ajal. See on minu jaoks üks eneseväljenduse vorm. Hoian kõik oma kleidid alles, isegi kui neid mõnel perioodil ei kanna.” Silma jääb väljalaotatud valge särkkleidi imeilus kevadine lillemuster. „Seda kleiti ei olegi ma ammu kandnud,” ütleb Katrin särasilmil, seob kleidi vöö kelmikalt krae alla lipsu ning lisab, et nii on kuidagi minulikum! Katrin tõdeb, et oma kleitide emotsionaalse väärtuse tõttu ei suuda ta neid kunagi müüa, kuigi mõne eest on tehtud juba üsna ahvatlevaid pakkumisi. 

Katrini kullake

Katriniga rääkides selgub kohe, et teda ei köida mitte ainult ilusad riided, vaid huvi põneva moemaailma vastu on veelgi sügavam. Nimelt joonistas naine juba aastakümneid tagasi kõikvõimalikele paberinurkadele nukulikke kleididisaine. „Ikka laiad seelikud ja puhvis varrukad. Neid oli nii koolivihikute kuivatuspaberitel kui ka õpilaspäeviku viimasel leheküljel. Hiljem, ülikooliaegadel, ka märkmikus ja konspektide servadel,” meenutab Katrin. Eelmisel kevadel esitles ta koostöös Iris Janvieriga oma sünnipäevakingitust iseendale – oma esimest moekollektsiooni Ma Cherie. „Ma Cherie sündis mu peas umbes 25 aastat tagasi, kui nõukogudeaja lõpus valitsenud kitsastes oludes omale joonistades unistuste maailma lõin,” ütleb Katrin ning lisab, et sai sellest n-ö moemaailmas tuuseldamisest hindamatu kogemuse ja võimaluse end proovile panna. „Olin üsna kindel, et see on nüüd tehtud ja las ta nii jääb. Meil kõigil oli tore, aga ... Ühel hetkel avastad sa end Pariisis noorte moeloojate väljapanekul ja hetk hiljem juba kompsude otsas salvrätikutele ja hotelli märkmepaberitele joonistamas, sind kõnetavad mustrid ja värvid, sa tabad end mõttelt, mida teisiti teha ja veel proovida,” räägib Katrin haaravalt ja meenutab, et kuigi ta üritas end põhitöösse matta, leidis ta end siiski üha sagedamini uusi disaine joonistamas. „Kinnitasin endale, et joonistan niisama. Olen aga tabanud end viimasel ajal mõttelt, et mingid asjad on su sees algusest peale ja sa ei julge neile mõelda, sa ei julge kõrgelt lennata. Siis võtad sa julguse kokku ja lased ühel päeval oma unistuse justkui linnu puurist välja. Ja seal ta on ... Mais 2015 saab näha,” viitab Katrin uue moekollektsiooni tulekule.

Pisikeste roosidega sitskangas

Lapsepõlvest mäletab Katrin seda, kuidas kaubandusvõrgus töötava tädi käest sai pakse poistevärvides dresse, Marati valgusfooride, laevade ja kirssidega pluuse ning tundmatu tootja villaseid pihikseelikuid. „Kui praegu on 80ndad teinud tohutu comeback’i hipsterite moemaastikul, siis sel ajal oli see iga sirguva tütarlapse õudusunenägu,” meenutab Katrin, aga lisab kiiresti, et kõik polnud tegelikult sugugi nii hull.

„Suveks sai sitskangast satsilise kleidi või paar, millele vajadusel satse alla juurde õmmeldi. Seda meenutades tundub, et mood teeb tõesti ringe ning on suuresti üles ehitatud emotsioonidele ning mälestustele. Praegugi eelistan suveks just sarnase lõikega maani suvekleite.” Põhisüüdlane selles loos on jupp kollast pisikeste roosidega sitskangast, mis suutis jätta kustumatu mälestuse Katrini lapsepõlve. „Sellest kangajupist sain ma lasteaialapsena endale ja nukule voodipesu ja veel suvekleidi ning rannariidedki. Kui mu tütar oli neljane, kiskus ta mu ema juures need asjad kastidest välja ja kandis neid kuni kooliminekuni igal suvel suvilas ringi joostes. Uued asjad võisid tal olla, aga vana kollane kleit pidi olema. Nüüd võib neist muidugi näpu läbi torgata, aga emotsioon on jäänud.”

90% Eesti disain

Kes teab, kas süüdi on seesama roosiline sitskangas, aga kodumaist disaini armastab Katrin siiani ja võib liialdamata öelda, et 90% tema garderoobist moodustabki Eesti disainerite looming. Nii riputab Katrin üksteise järel välja eri värvi ja pikkusega kodumaised kaunitarid, mis on valminud  Riina Põldroosi, Ketlin Bachmanni, Marilin Sikkali, Iris Janvieri, Diana Arno, BTMi või Diana Kurvese nõela all. 

Just nemad on disainerid, kes kirjutavad Katrini keeles. „Ma ei ole eriline kallite luksusfirmade austaja. Pigem meeldib mulle kohalike disainerite looming. Eriti paeluvad mind noored disainerid, kes on julged katsetama lõigete ja materjalidega. Uusi lemmikuid käin sageli erinevatel moeüritustel otsimas.” Katrin meenutab, kuidas ühel Embassy of Fashion moeshow’l hakkas silma Riina Põldroosi mannavahuroosa tüllivahune kleit. „Saatsin Riinale sealtsamast saalist sõnumi, et ma tahan seda kleiti endale, aga selgus, et keegi oli juba minust ette jõudnud. Olin kindel, et pean selle saama ja kaalusin juba, et teen endale ise sarnase kleidi,” naerab Katrin. „Mõnda aega hiljem aga helistas Riina ja ütles, et kleit on minu!” räägib Katrin loo, kuidas tema riidekapp taas ühe kodumaise haute coture’i kleidikese võrra rikkamaks sai.

Ülejäänud 10% riidekapist moodustavad välismaised tegijad või kiirmoebrändid. „Aeg-ajalt leian huvitavaid leide ka kiirmoebrändidelt, neid olemasoleva garderoobiga kombineerides saab uue ja omanäolise komplekti. Aga üldiselt ma siiski katsun kokku sobitada juba olemasolevaid asju ja arutult riideid kokku ei osta,” ütleb Katrin ja tunnistab, et ostab vaid siis, kui midagi piinama jääb ja tekib armastus esimesest silmapilgust. Või siis reisil olles. „Üldselt tekib mul reisidel mingi seletamatu ostuemotsioon, siis on kõik kuidagi nii hästi ja number hinnasildil ka nagu õigustatud. Kuigi hiljem, kui ratsionaalne mõtlemine taastub, ei pruugi see enam nii tunduda,” naerab Katrin. „Teiseks eelistan ma kindlasti neid kohti ja brände, millel Eestis edasimüüjat ei ole, et natukenegi meie tänavapildis eristuda.” 

Internetis Katrin šopata ei armasta. „Internetiga on see asi, et ta ei räägi minuga. Ta ei ütle mulle, et see sobib sulle. Ta ei kõdita mu edevust ega paku alternatiive. Ta ei vaata peegli ees minuga asja sobivust üle, ei kohenda ega mõõda kriitilise pilguga. Internetis on küll lai valik, aga oluliselt väiksem emotsioon. Mulle meeldib isiklik lähenemine, personaalsus ja poputamine.”

Just nii pidigi olema!

Pildistamise üks silmatorkavamaid esemeid on kindlasti Katrini enda disainitud mööbliriidest kahar kleit, mida kaunistavad väärikad kitsepildid. Kõnealune kleit valmis Kanal 2 sünnipäevapeoks ning just seda kandes jäi Katrin silma teravameelsele, kuid õiglasele moepolitseile Urmas Väljaotsale, kes hindas Katrini outfit’i sel õhtul kõrgete stiilipunktidega. Just Urmase kirjutatud ülipositiivset arvustust peab Katrin üheks meeldejäävaimaks komplimendiks, mis ta kunagi saanud on. „Üks asi on see, kui sinu looming sulle endale meeldib, hoopis teine on see, kui see ka teistele meeldib. Ja kui selle kiidab heaks ka Urmas, siis see juba on midagi!”

Just seesama kleit iseloomustab hästi nii Katrini enda loomingut kui ka tema garderoobi, olles piisavalt vallatu ja kiiksuga, kuid samas naiselik, mugav ja praktiline. Moefopaasid Katrin julge katsetajana ei pelga. „Kui ma aru saan, et see vist ei läinud nüüd päris täppi, siis ma teen näo, et just nii see olema peabki!”

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2015