Appi, liputaja!

Liputamine on seksuaalse erutuse ja/või rahulduse saamine oma suguelundite ootamatust ja soovimatust näitamisest võõrastele inimestele. Mõiste on kasutatusel eelkõige meeste ("liputajate") puhul. Eneserahuldamine toimub tavaliselt hiljem, varjulisemas kohas või kodus tehtut meenutades. Enamik liputajaid peab oma tungi kontrollile raskesti alluvaks ja oma isiksusele võõraks.

Liputajat on korra elus näinud vist kõik. Kes on näinud neid Klooga rannas kelluke peenise küljes tillerdamas, kes Pirita rannas uhkeldamas, kes tänaval aiaaugust oma nokut välja toppimas, kes haiglahoovis hüplemas, kes koolihoovis kükitamas. Neid on kõikjal ja see on suhteliselt ebameeldiv vaatepilt!

Liputajatel pole kindlat vanust ega kindlaid tunnusmärke. Mõni liputaja on 16-aastane, mõni lausa 90- aastane. USAs arreteeriti enesepaljastamise eest 90-aastane mees nimega Leonard G. Dickman (irooniline või mis). Indiana osariigis elav Leonard G. Dickman jäi patuteoga vahele ühes metsapargis, kui ta oma sõiduautos istudes möödujatele püksisäärest suguorganeid demonstreeris. Lisaks liputamisele süüdistatakse meest ka erariides politseiniku käperdamises. Härra pilt on lisatud ka artikli lõpus.

Kuidas liputajale reageerida? Mõni on liputajale jalaga tagumikku andnud, mõni on ära jooksnud, mõni on suurest ehmatusest vaatama jäänud? Kuidas sellisele nähtusele reageerima peaks?

Mina olen kuulnud, et kõige paremini mõjub liputajale see kui tema meheuhkuse kohta midagi halvasti öelda. 25-aastane Greete räägib oma kogemustest: „Pirita-kose on koht, kus alati on mõni liputaja . Seal on üks selleine mees, kellel on pikk must mantel seljas, sall silmini tõmmatud. Õhtul tuleb ta pimedas bussipeatuses ligi ja tõmbab oma võlukepikese püksist välja. Mu sõbranna, julge tüdruk nagu ta on, oli ka kuulnud seda, et liputajate vastu aitab kui nendega õiendama hakata, ütles liputajale, et topi oma noku püksi tagasi, sul see nii väike! Kuidas sa sellega üldse liputada julged! Mees toppiski ruttu noku püksi tagasi oma ja pani jooksuga metsa poole minema.”

Freudistliku psühhoanalüüsi raames väidetakse, et kalduvus liputamiseks tekib siis, kui poisslaps enam rinnapiimast ei toitu ja kui ta oma ema kehast võõrutatakse, näiteks pannakse omaenda voodisse eraldi magama, ei lubata enam igal ajal kaissu pugeda. Laps arvab sellega seoses, et ta on kõrvale tõrjutud ning leiab põhjuse oma ema omadest erinevates genitaalides. Neid hakkab ta näitama protestiks, et ema — ja laiemas plaanis: naissugu üldse — neid ja teda taas aktsepteeriks.

Enamus liputajaid on kompleksides inimesed, kellel tegelikult millegagi uhkustada ei ole. Sellepärast, et nad päris elus eriti naisterahvastega tutvusi loodud ei saa, püüavad nad end mujal ja sunniviisiliselt eksponeerida. Nad teevad tasa oma vähese tähelepanu isiklikus elus. Nende jaoks on liputamine ainsaks seksuaalseks lahenduseks. Mõned liputajad on liputajateks hakanud sellepärast, et liiga paljud naised on neile ära öelnud.

Mida teha kui näed kuskil liputajat? Kindlasti ei tasuks teda vaatama jääda ja enda üllatust välja näidata. Tuleks käituda nii nagu sa ei panekski teda tähele. Kui ta sind tõesti ahistama tuleb, aitab enamasti see kui talle kurjalt öelda, et tal pole ju millegagi eputada. Enamasti hakkab neil siis kohutavalt piinlik ja nad panevad jooksu. Liputaja on iseenesest väga arg inimene ning kui talle isegi rõõmsalt head päeva soovida, võib ta juba jalad selga võtta ja minema joosta. Ta saab mõnutunde, kui ehmutakse, aga kui teda kõnetada, siis jookseb ise ära.

Kas liputajaid saab ka karistada? Saab, sest liputaja rikub avalikku korda ja moraali tunnet, teda karistatakse Karistusseadustiku §262 või Haldusõigusrikkumiste seadustiku kohaselt. Nende alusel saab määrata leebemaid karistusi, vanglasse ei panda vaid määratakse rahatrahv.

Üldiselt jääb üle loota, et keegi nende ebameeldivate inimestega kokku ei puutu ja nende väikest teatrietendust nägema ei pea!

 

Kadri Tulev
[email protected]