Buduaarile Raivo Järvi: Kes on eesti naine?

Kindlasti on iga eesti mees Soomes viibides tähele pannud üht huvitavat fenomeni: selles heaoluriigis olles moodustavad sealsed enamuses hiirhallid naised taustsüsteemiga huvitava kontrasti. Loomulikult harjub inimene ajapikku kõigega, keskendudes antud hetkel huviväärsemale. Kui jõuab kätte aeg võtta jalge alla kodutee, toimub midagi kummalist. Hakates jala Tallinnasse viiva laeva poole liikuma, hakkavad naised justkui kaunimaks muutuma, kuni sadamaväravas tekib tunne, justkui oleksid paradiisi saabunud. Mis see on? Vastus on väga lihtne – meie ümber on kütkestavad ja seksikad kodumaised naised, kelle võlusid me kodus paraku märkama ei kipu.

Jah, tõesti, olen uhke kodumaiste eestlannade-venelannade maitsekuse ja sensuaalsuse üle, mis karmi reaalsuse kiuste kauni õiena meie elu kaunistab. See mainitud reaalsus on aga tihtipeale üsna karm – igapäevase karjääri rattas emaks olemine on kunsttükk omaette, eriti siis, kui meespartner pikad päevad rahateenimise rattas sipleb või veel hullem – „uttu tõmmanud” on! Mind hämmastab, kuidas need naised kõigeks aega leiavad. Nad suudavad meeletu fanatismiga jõusaalides rassida, toidujärjekorras seista, lastega toimetada ning samas ikka naeratada ja head välja näha. Samas on 60% kõrgkoolitudengitest tütarlapsed ja naissoost tippspetsialistide arv aina kasvab. Pole siis ime, et rahvusvahelistel foorumitel me oma naiste õigusi kaitsma ei pea, vastupidi – need naissoost riigikogulased, kes meie riiki teenivad, on lausa selle vastu. Siin polegi midagi imeks panna – võrdsetel alustel meestega konkureerides on just nemad tihtipeale võitjad!

Meil on naisjuhte ja tipp-poliitikuid, nad juhivad kollektiive ja ettevõtteid ning väga edukalt. Kuid kas ei jää sellest vaeslapse ossa perekond? On olemas selline mõiste nagu erinevate tsivilisatsioonide kollektiivne tarkus. Mida see meile õpetab? Kindlasti seda, et kuningriike ja väekoondisi juhtinud valitsejannad on pidanud lõivu maksma oma järeltulijatele. Kindlasti seda, et perfektne tippjuht minetab suure osa oma naiselikkusest. Kas selline saatus valitseb ka meie naisi, tahame ju olla niivõrd kaasaegselt läänelikud. Loomulikult saab paljutki seadustega reguleerida (muslimite maailmas on naine pealtnäha ära lõigatud paljustki näiliselt tähtsast, kuid kodumüüride vahel on ta täielik suverään, kelle sõna on ülimuslik! Seesama iidne tarkus lihtsalt vabastab ta argielu tõmblustest, lubades keskenduda peamisele – lastele!).

Me elame läänelike väärtuste maailmas ja oleme harjunud jagama kõiki tahke seesinases maailmas. Mida saaksime aga ära teha meestena! Mäletan oma ema kommentaare minu varalahkunud isa kohta: „Ma valisin sinu isa, sest tema kõrval tundsin ma end naisena!” Selles lihtsas lauses on vastused paljudele küsimustele. Miks valivad kaunid neiud kaaslasteks väliselt väheatraktiivseid mehi? Rahakoti pärast, on tavalise mehepoja pillatud vastus. Õige on see ainult osaliselt: igasse naisesse kätketud ürgne programm, kuidas kindlustada järglastele kasvamiseks võimalikult turvaline keskkond. See on prevaleeriv kõige üle ja ei ole mõõdetav ainult mateeriaga.

Niisiis, head suguvennad, laskem kaunimal poolel tunda ennast sellena ja seeläbi teostada ennast nii naise kui emana. Siis kaob ilmselt ära ka see kurikuulus sugupooltevaheline võistlus, mis tihti lausa naeruväärsena näib. Ja kui võtta lahendada see igivana küsimus, kumb see targem pool on, sobib seda kõige paremini illustreerima üks minevikuepisood. Nimelt küsis kord kaugetel 1950. aastatel ajakirjanik siresäärselt filmidiivalt Marlene Dietrichilt sama küsimuse, mille peale too vastas suitsu pahvides järgmist: „Ma ei tea ühtegi naist, kes oleks ühe mehe järele jooksnud TEMA JALGADE PÄRAST!”

Buduaar Shoppingule Raivo Järvi