Homofoobia meis ja meie ümber

12 kommentaari

Kaks meest suudlevad kirglikult kohviku kõrvallauas. Tunned ennast pisut häiritult või on see sinu jaoks nii loomulik nähtus, et ei pane tähelegi? No olgu, võib-olla ei vaadanud sa siis lihtsalt sinnapoole, aga on ka inimesi, kellele selline vaatepilt ja mõte homoseksuaalsusest täielikku vastikustunnet või isegi vihkamist esile kutsuvad. Kui tolerantne ja vabameelne Sa tegelikult homoseksuaalsuse suhtes oled?

Kaks meest suudlevad kirglikult kohviku kõrvallauas. Tunned ennast pisut häiritult või on see sinu jaoks nii loomulik nähtus, et ei pane tähelegi? No olgu, võib-olla ei vaadanud sa siis lihtsalt sinnapoole, aga on ka inimesi, kellele selline vaatepilt ja mõte homoseksuaalsusest täielikku vastikustunnet või isegi vihkamist esile kutsuvad. Kui tolerantne ja vabameelne Sa tegelikult homoseksuaalsuse suhtes oled?

Homofoobia on irratsionaalne kartus ja vastumeelsus homoseksuaalide vastu ning nende diskrimineerimine. Samuti tähendab see homoseksuaalide vihkamist, vaenulikkust, mitte-heakskiitu või eelarvamusi. Mõiste on aja jooksul teisenenud: 1920ndatel tähendas mõiste "homofoobia" hirmu meeste vastu. Vaenulikkus geide ja lesbide suhtes võib leida väljundi otsese rünnakuna või siis keeldude ja kuulujuttudena. Enamasti kannatavad homofoobia ohvrid just vaimse terrori käes.

Psühholoog George Weinberg tutvustas homofoobia kontseptsiooni oma 1972. aastal ilmunud raamatus „Ühiskond ja tervislik homoseksuaalsus“. See oli aasta enne seda, kui Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon hääletas homoseksuaalsuse välja vaimsete haiguste nimekirjast. Weinbergi mõistest sai oluline vahend geidele ja lesbidele oma õiguste eest võitlemisel. Siiski ei olnud selline kontseptsioon eelarvamuste suhtes geidele ja lesbidele sotsiaalse probleemi suhtes uus, kuid alates Weinbergist oli sellel nimi. Weinberg leidis, et kui inimesel tekivad homoseksuaalsete inimeste läheduses tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raske brutaalse käitumiseni, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”

Coretta Scott King leiab, et homofoobia on nagu rassism ja antisemitism ning teisi tüüpe kitsarinnalisust näitavaid nähtusi, mis muudavad inimesed ebainimlikuks. Sest täpselt samamoodi nagu rassism, eitab ka homofoobia inimlikkust, inimeste väärikust ning isikupära. Samuti toob kristluse eetikast kirjutav George Yancey välja oma arvamuse, et seksism, rassism, klassierinevused ja homofoobia on kõik diskrimineerimise variatsioonid, kuid siiski on nad Yancey arvates erinevad.

Homofoobia põhjused
Homofoobiale põhjenduste otsimisega on välja toodud mitmeid teooriaid. Müüdid homoseksuaalide liiderlikkusest, nende soovist iga sookaaslast võrgutada, tugevdavad veelgi inimese valmisolekut kaitseks, luues omapärase neurootilise ootuse langeda kellegi “rünnaku” ohvriks. Homofoobia põhjuseks võib olla ka end heteroseksuaaliks pidava inimese hirm kaotada enesekontroll ja langeda ahvatlusse. Agressioon võimaldabki luua jäigad piirid enda ümber, välistades sellega hirmu võimaliku tugevnemise, s.t vahetu emotsionaalse kontakti homoseksuaaliga. Kuna homofoobia annab inimesele teatud turvatunde, on sellele raske vastu seista, eriti, kui tegu on varjatud homoseksuaalse vajadusega. On täheldatud seost koduse kasvatuse ja homofoobia taseme vahel, samuti kaldub homofoobsem olema inimene, kes ei tea oma tutvus- või sõprusringkonnas ühtegi homoseksuaali.

Eristatakse ka järgmisi põhjuseid:
1. Iseenda homoseksuaalsete joontega seotud hirmu ennetamine, s.t püüd leida lahendus enda sisemisele konfliktile
2. Tunnustuse saamine autoriteetidelt.
3. Homofoobia võib olla osa näiteks mõne sellise religioosse grupi üldisest ideoloogiast, kuhu inimene kuulub.

Homofoobiast Eestis
Eesti ühiskonnas ei ole otseselt homofoobiat hukka mõistetud, siiski võib meie ühiskonda pidada küllalt sallivaks. Homofoobiat soodustavad meil veel mõjutused nõukogude ajast, mil ühiskond oli ebatolerantne ning see mõjus ja mõjub endiselt inimeste teadvusele. Homofoobilise käitumise traditsionaalseteks esindajateks peetakse rahvuslasi, neo-natse ja kristlikke organisatsioone. Loomulikult ei saa väita, et kõigil neil kõigil on tugev homofoobia, kuid mõningaid näiteid toimunust võib tuua. Näiteks ründasid 2006. aasta homoparaadil paraadist osavõtjaid neo-natsid, kes nende pihta mune ja kive loopisid. Seega võivad homoseksuaalid lisaks vaimsele rünnakule vahel saada ka füüsilise rünnaku osaliseks.
2000. aastal tallinnlaste seas läbi viidud küsitlus näitas, et 72% vastanutest arvab, et homoseksuaalsust kui individuaalset iseärasust tuleb aktsepteerida. Siiski olid 13,7% vastanutest kõrgelt homofoobsed, kusjuures kõige homofoobsemateks osutusid eakad mehed. Kuigi suur osa inimesi arvab ennast olevat tolerantne ja homoseksuaalsust salliv, siis üle 90% küsitletud homoseksuaalidest arvab, et homofoobia on Eestis suuremal või vähemal määral probleemiks.

(Allikad: Eesti Seksuaaltervise Liit, Wikipedia)

/Kelli Kuldma/