Kas ilusate silmade eest makstakse palka?

 Kui paljud meist võivad kätt südamele pannes kinnitada, et elavad ja tegutsevad vastavalt oma võimetele? Kui paljud meist tunnevad, et on iseseisvad ning suudavad ise kõigega hakkama saada? Arvan, et selliseid inimesi polegi tänapäeval enam väga palju, enamik meist üritab lihtsamalt, kas kellegi teise abiga või kellegi teise turjal liugu lastes hakkama saada. Teiste arvelt elamine maksab aga enamasti varem või hiljem väga valusalt kätte.

 Marilyn Monroe tüüpi kenasid kuid abituid naisi hakkab linnapildis ning meedias järjest rohkem ja rohkem silma. Naised, kes mängivad ignorantset tüüpi, et keegi meesterahvas nende autorehvi ära vahetaks. Naised, kes poes arvutusviga tehes kelmikalt naeratavad ja möönavad, et pole kunagi matemaatikas osavad olnud. Naised, kes eeldavad, et mehed kõik nende arved kinni maksavad. See on tore ja kahtlemata meeldiv viis äraelamiseks, kuid lihtne elu rajaneb ühel veelgi lihtsamal tõel – see abitu olend peab laitmatu välja nägema.
 Mõelge nüüd minuga kaasa. Kena väljanägemisega teenager avastab, et naeratuse eest tehakse talle ööklubides drinke välja, makstakse kinni öine taksoga kojusõit ning kutsutakse veel järgmisel päeval kinnogi. Paar aastat hiljem avastab ta, et „majanduslikult kindlustatud“ kena noormehega elades saab endale lubada palju rohkem, kui üksinda tööd rabades. Veelgi enam, milleks käia tööl, kui meesterahvas teda hea meelega ka majanduslikult toetab. Veel paar aastat edasi, ning naine on tõenäoliselt unustanud, et ta tahtis kunagi saada õpetajaks või teadlaseks. Ainus mis loeb, on trendikas garderoob ning uus auto. Selleks ajaks on ta välimus hakanud juba vaikselt väsima ning sama joone ning samade hüvede hoidmiseks peab ta hakkama enda eest veelgi rohkem hoolitsema. Ta vajab rohkem Botoxit, rohkem treeningsaalide külastusi, kvaliteetsemaid rõivaid. See aga tähendab veelgi suuremaid kulusid härrasmehele, kes selle naisega koos elab. Stress, et järsku pole ta küllalt hea ja ilus, piisavalt hoolitsetud välimusega, lisab pereellu oma osa, ning ootamatult võib saabuda hetk, kui naisterahvas avastab, et härrasmees vaatab ringi pilguga, mis ütleb: „Vahetada üks neljakümnene kahe kahekümnese vastu.“

Ja mis nüüd edasi saab? Ilma hariduseta, ilma korraliku tööta peab see naine uuesti hakkama saama vaid oma välimuse toel, vaid nende oskustega, mis lubasid tal noore ja kaunina mitte midagi tehes ning vaid sulnilt naeratades saavutada kõik mugavused, mida eluks vaja. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on aga väga raske leida enda kõrvale inimest, kes täidaks kõik ta soovid. Peab leppima mitte nii jõuka, mitte nii kena ning pahatihti mitte nii meeldiva inimesega. Kohati käib sellise iseloomustuse juurde ka pudel kangema kraamiga ning iganädalane keretäis.
 Jah, eelnev jutt on väljamõeldis, kuid kas ka utoopia? Ei usu, et keegi meist noorena mõtleb, mis tagajärjed on sellel, kui aetakse läbi näilise abituse varal. Kui ei kasutata oma isiklikke ressursse ning loodetakse hakkama saada millegi nii kaduva ning inimelu seisukohalt ka ebaolulisega, nagu seda on välimus. Loomulikult tahavad kõik ilusad välja näha ning teinekord on kompliment kenalt inimeselt kõige vahvam asi, mis päeva jooksul juhtub. Samas, kui kogu elu peab õnne kogemiseks vaid komplimente kalastama ning välimusega mehi jalust rabama, saab see varem või hiljem inimese psüühikale saatuslikuks. See stress, mis kaasneb sooviga olla kõige ilusam, kõige parem ning kõige toredam, on meeletu. Meiegi kinodes jooksis mõni aeg tagasi film soomlaste mägikotkast Matti Nykänenist. Tema on ilmne näide sellest, mis juhtub siis, kui oskused, millega leiba teeniti, on otsas ning inimene peab vaid odava populaarsuse toel hakkama saama. Läbipõlemine on sellel teel paratamatu.
 Paratamatu on ka see, et igavesti ei saa inimene elada abitult, teiste heasoovlikkusele lootes. Mingil hetkel tuleb piir, kust enam edasi minna ei saa. Siis tulebki otsustada, mida edasi teha. Kas jätkata sama enesehävituslikku, kuid esmapilgul lihtsat rada, või haarata elus ohjad enda kätte.

Üks ingliskeelne väljend ütleb: „Do what you love, the money will follow”. Inimese psüühikasse ülekantult on see pagana hea sõnakõlks, sest miks peakski inimene raiskama oma elu. Miks peaks käima tööl kohas, kus iga hetk on vastumeelne. Või elama koos kellegagi, kes inimesena on ebameeldiv.

Paljud mõtlevad, et ei saa ise hakkama ning elavad seetõttu abitult teistele toetudes. Paljud meist aga teavad inimesi, kes on lõpetanud destruktiivse suhte, õnnetu abielu või murdnud välja masendavatest elutingimustest ning säravad nüüd isiksusena mitu korda eredamalt. Mitmed teavad inimesi, kes on isegi kõrges eas õppinud uue ameti ning tegelevad nüüd sellega, mis on nende kutsumus ning südamesoov. Las nemad olla meie elus inspiratsiooniks. Las nemad õpetavad meid, kuidas kuulata oma südame häält ja elada nii, et elu viimase hingetõmbega saaks me kõik öelda: „Tubli olin!”.

Kristine Pitk
Buduaar Shoppingu arhiiv