Katrini lugu: Kuidas minust sai Facebooki sõltlane ja mis edasi sai

Katrini lugu: Kuidas minust sai Facebooki sõltlane ja mis edasi sai

Võiks arvata, et suhtlusportaalid on teismelistele, aga uuringud väidavad, et just üle 30-aastaste seas on suhtlusportaalidega liitumine viimasel ajal kõige populaarsem. Tegin minagi endale aasta tagasi Facebooki konto. Kõik sai alguse sellest, et minu Ameerikas elav pinginaaber andis nõu konto avada, et siis oma vanu koolikaaslasi üles leida. Mõeldud-tehtud. Avasin konto ja lisasin mõned kaunid pildid. Kuna minu mehe hobi on fotograafia, siis ei olnud mul muret ilusate piltide leidmisega ning kuigi olen juba 33-aastane kahe lapse ema, sain pidevalt komplimente võõrastelt, kes küsisid, kas ma olen modell.

Võiks arvata, et suhtlusportaalid on teismelistele, aga uuringud väidavad, et just üle 30-aastaste seas on suhtlusportaalidega liitumine viimasel ajal kõige populaarsem. Tegin minagi endale aasta tagasi Facebooki konto. Kõik sai alguse sellest, et minu Ameerikas elav pinginaaber andis nõu konto avada, et siis oma vanu koolikaaslasi üles leida. Mõeldud-tehtud. Avasin konto ja lisasin mõned kaunid pildid. Kuna minu mehe hobi on fotograafia, siis ei olnud mul muret ilusate piltide leidmisega ning kuigi olen juba 33-aastane kahe lapse ema, sain pidevalt komplimente võõrastelt, kes küsisid, kas ma olen modell.

Kui enne Facebooki konto avamist oli Buduaari foorum ainus internetileht, millest sõltuvuses olin, siis nüüd lisandus sellele ka suhtlusportaal. Paari kuuga elasin niivõrd sellesse maailma sisse, et veetsin ligi kaheksa tundi päevas Facebookis – chat’isin vanade ja uute tuttavatega ning tasapisi hakkasin ka ise Facebookis sõna võtma ja mõtteid avaldama. Nüüdseks on mul Facebookis ligi 800 sõpra, nendest alla saja on inimesed, keda ma ka päriselus kohanud olen. Asi muutus nii nakkavaks ja põnevaks, et hakkasin tasapisi lisama sõpradeks ka kõiki Eesti kuulsusi. Ma ei oleks osanud arvatagi, kui kerge on nende virtuaalsõbraks saada. Pole enam vaja Kroonikatki osta, sest mul on nüüd palju parem ülevaade, kes kellega käib ja kus keegi puhkusel viibib. Elu on huvitav. Ja aina huvitavamaks läheb…

Ligi kaheksa kuud tagasi lisas mind sõbraks üks mees, väga-väga kena inglise mees. Vaatasin tema profiili esimest korda ja mingi eriline võpatus käis kehast läbi. Niipea kui olin ta sõbraks võtnud, hakkas ta minuga online’is chat’ima ja kuigi ma pole kunagi ühegi välismaa mehega lähisuhtes olnud, tundsin kohe, et temaga on nii hea ja kerge suhelda. Ta ei ajanud ligi, vastupidi, oli viisakas ja sõbralik ning ütles, et talle meeldis mu nimi ja avapilt ja ei tea isegi, kuidas üldse Facebooki avarustes sadade tuhandete seast minuni jõudis. “Must be destiny,“ naeris ta.
Juba nädal aega hiljem pidasime sidet ka MSNis ja telefoni teel ning tänaseks on ta kaheksa korda Eestis mul külas käinud ja mina olen korra talle külla sõitnud. Ma olin väga skeptiline esimesel korral, sest arvasin, et internetis ei saa leida armastust. Juhtus aga see, et niipea kui nägin teda lennujaama uksest välja astumas, armusin meeletult ja tunnen seda tunnet tänaseni. Sama seis on temaga. Ta on investeerimispankur Londonist, mina olen lihtne pereema Tallinna lähedalt, kelle pärismees on Soomes projektijuht. Mu uus armsam ütleb mulle, et inimesi ei panda paari rahvuse või ameti järgi, nad kas kuuluvad kokku või võivad terve elu selle nimel pingutada, et teineteisele meele järele olla, kuid ikkagi ei kuulu kokku. Kõik oleks väga ilus, aga … aga mul on ju mees ja kaks last. Mu pärismees ei tea sellest midagi, Londoni reis ja pealinna lõbusad nädalavahetused uue kallimaga ei ole temas vähimatki kahtlust äratanud. Aga mina pole enam endine, sest ma ei saa olnut olematuks teha. Ma võin ühe neist päevapealt maha jätta, ja tõenäoliselt peangi seda tegema, kuid mõlemal juhul on väga raske eluga edasi minna. Kes on selles olukorras olnud, see mõistab, mida ma silmas pean. Kes aga pole olnud, see kindlasti mõtleb, et olen üks mõttetu naine, kes korraliku mehe kõrvalt tiiba ripsutab. See on ja ei ole nii, sest ma arvan, et mõned asjad elus lihtsalt juhtuvad. Ma olen segaduses. Ma tõesti ei oska otsustada, kas elada oma lastele ja hea eesti mehega, või keerata elus uus lehekülg ning kolida lastega Inglismaale ja proovida elu uue mehega. Kahetseksin vist mõlemat otsust.
Armsad naised, ma kirjutasin seda kõike vaid selleks, et te ei langeks Facebooki lõksu, sest tänu Facebookile sain ma aru, kui palju toredaid inimesi on maailmas ja kuskil võib olla tõesti keegi, kes sobib sulle paremini kui praegune mees. Kas mul oli vaja seda teada saada? Pigem mitte. Sest usun, et ilma Facebookita oleksin endiselt õnnelikus abielus kahe lapse ema.

Lugu ajakirjast Buduaar Shopping