Kellele sa oma elu elad, kui pidevalt teistele pilte vaatamiseks riputad?

Mäletan aegu, kui panin palju pilte endast üles nii Orkutisse kui Rate'i. Olin siis vist vanuses 16-20. Siis leidsin ma armastuse, abiellusin ja ei pidanud üldse vajalikuks pidevalt ennast eksponeerida. Kui su elu on paigas, siis ei otsi sa teiste tunnustust. Loomulikult on ka minul Facebooki konto, aga pole sinna aastaid midagi lisanud ning umbes korra kuus käin sõbrakutseid vastu võtmas ja kirju lugemas. See, mis seal viimasel ajal toimub, on pannud mind mõtlema, et kas inimesed on eneseimetlusest hulluks läinud?

Nii palju, kui mina nende selfie-maniakkide tausta tean, siis saan väita, et inimesed tõmbavad üles selfie'sid ja pilte oma näilisest luksusest ja õnnest, aga on samal ajal sisemiselt katki. Vaadake ise tähelepanelikult oma sõpru - need, kes panevad iga päev üles pilte endast oma armastatuga, need tegelikult tunnevad end selles suhtes ebakindlalt ja tahavad teistele teatada, et see mees või naine on tema oma. Need, kes panevad üles selfie'sid ja muid ilusaid pilte endast, need on üksikud või õnnetus suhtes või on ennast mingis muus mõttes nn müüki pannud. Jah, ma julgen seda välja öelda, sest üks õnnelik ja oma eluga rahulolev inimene ei peaks nägema vajadust iga päev mingit pilti teistele vaatamiseks tõmmata. Eriti kurb on vaadata laste emasid ja abikaasasid, kes selle asemel, et kallite inimestega aega veeta, näevad vaeva enda pildistamise ja nende piltide jagamisega.

Ma saan aru eranditest, kus inimene on sõbraks võtnud vaid tõelised lähedased sõbrad ja see on talle nn blogi eest, mille kaudu hoiab oma lähedasi kursis sellega, kuidas tal reis või elu välismaal või riigi teises otsas edeneb, kuidas lapsed kasvavad või peab seda kontot oma treening- või reisipäevikuna. Ma saan aru ka üksikutest juhtudest, kus selline enesereklaam on seotud sinu tööga, näiteks sa oled kunstnik ja postitad pilte oma töödest, et neid paremini müüa, aga milleks eraelu detaile teistega jagada? Või näiteks sa teed neid pilte mingi projekti nimel, a la langetad kaalu ja kõik saavad jälgida, kuidas su kaal langeb. Ja ma saan aru ka sellest, kui sa postitad aeg-ajalt häid linke teistele lugemiseks, oma tähtsate elusündmuste pilte teistele vaatamiseks ja muud huvitavat ja vajalikku, aga mõistlikus koguses, et sa ei jätaks muljet, nagu su elu ongi Facebook. Teie, kes te omate tuhandeid peaaegu võõraid sõpru ja positate iga päev pilte oma söögist, koerast, šoppamisest, pidudest ning annate ülevaadet, mitu kilomeetrit te just jooksite või kus spordiklubis ja restoranis hetkel sööte ja millises lennujaamas olete - miks te arvate, et teie sõpru see huvitab? Ma küsin veelkord, miks te seda teete? Vaadake enda sisse, mis teil seal toimub, kui teil sellised eneseväljendamise vajadused on? Kas peale suure segaduse ja eneseimetluse teile sealt veel midagi vastu vaatab? 

Sajandeid inimeselt inimesele edasi antud tarkused näitavad, et inimene peaks ja võiks jagada teistega oma elutarkusi, kogemusi, rikkust, sest sellel on mingi väärtus. Aga mida teie jagate? Kellele te oma elu elate, kui tunnete vajadust igat hetke sadade inimestega jagada ja staari mängida? Ma saan aru, kui sa oled 15 või 20, võib olla ka veel 25 ja sa oled vallaline, otsid tähelepanu, kuulsust ja meest, aga kõik need, kes on vanemad ja käituvad nagu lapsed, siis kas teil pole perekonda, abikaasat, lähedasi sõpru, kellega oma elu jagada ja kes teile tunnustust jagavad? Kas te tõesti ei saa aru, et eneseeksponeerimisega annate kõikidele väga tugeva signaali, et teie elus valitseb tühjus, te olete ebakindlad ja vajate teiste tunnustust, et natukenegi rõõmu tunda. Kui te tahate nii väga kuulsaks saada ja teete neid pilte selleks, et teiste tähelepanu võita, siis kui teil natukenegi reaalsustaju on, siis te teate, et enamik kuulsusi nii Eestis kui mujal ei naudi sugugi seda tähelepanu ja teevad seda vaid nn töö pärast. 

Selle asemel, et mind nüüd sõimama hakata, mõtle sellele, kellele sa oma elu elad, kui kogu aeg tunned tungivat vajadust selfie'sid teha, neid töödelda ja teistega jagada? Äkki peaks abi saamiseks kuskile pöörduma, kui sa ise ei oska end aidata? Viimasel ajal tegelevad vaimsuse arendamisega paljud ja olen täheldanud, et vaimselt küpsed inimesed ei jaga Facebookis totrusi ja ei eksponeeri ennast. Võib-olla pisut vaimsust oleks abiks ka sulle ja saaksid oma väärtushinnangud paika, enne kui oled oma margi normaalsete inimeste ees nii täis teinud, et sa ei leia enam ei tööd, armastust ega sõpru.