Kirke lugu: mina olengi teie nõme naaber!

Tere, mina olen teie naaber. Või kui mitte otseselt teie naaber, siis kindlasti on ka teie majas mõni minusugune. Räägime siis lahti, mis inimesed  need minusugused halvad naabrid tegelikult on …

Tere, mina olen teie naaber. Või kui mitte otseselt teie naaber, siis kindlasti on ka teie majas mõni minusugune. Räägime siis lahti, mis inimesed  need minusugused halvad naabrid tegelikult on …

Kuigi me elame ühes trepikojas juba aastaid, siis ei tea ma ühtegi teist nimepidi, välja arvatud tädi Tiiu teiselt korruselt. Küll aga teate teie kõike minu kohta. Väidetavalt olen ma mingi kahtlane inimene, kes tegeleb  kahtlaste asjadega. Olen isegi kuulnud, et pidin olema narkomaan :D.  Ühe jutuka naabrimemme sõnul pidin ma varastama teie ajakirju (pole kunagi juhtunud) ja te olla isegi arutanud, kuidas saaks mind majast välja süüa.  Meil on suur maja ja vaatamata sellele, et vähemalt pooltes korterites vahetuvad üürnikud iga aasta, olen mina siin elanud juba kaheksa aastat. Minu süü seisneb selles, et ma ei taha teiega suhelda. Ma ei ütle enamikele teist (esimesena) “tere”,  väldin teie pilku ja lasen liftiukse peaaegu nina ees kinni. Miks ma seda teen? Mulle lihtsalt ei meeldi suhelda võõraste inimestega. Veelgi enam, võiks öelda, et ma kardan inimesi. Mul on niigi ebamugav liftis viibida, kui ma aga pean seda tegema koos mõne teise võõra inimesega, on hirm kahekordselt suur, sest ma ei oska midagi selle 30 ühise liftisekundiga peale hakata. Ma ei leia, et see on midagi ebaviisakat, sest lift viib mind üles ja tuleb tagasi alla vähem ühe minutiga. Kes seda oodata ei jõua, see peaks küll endale privaatlifti ehitada laskma. 

Mis puutub teretamisse ja naabritega vestlemisse, siis loomulikult ma ütlen “tere” vastu, kui ma seda kuulen. Ja vastan viisakalt aga lühidalt küsimustele, mida mõni uudishimulik vanamemm esitab. Seda juhul, kui ma küsimust kuulen, sest enamiku ajast on mul kõrvaklapid peas. Esimesena ma tõesti mingit small-talk’i ei alusta. Ma pole lihtsalt sedasorti inimene, ma elan omas maailmas ja mulle pole seda mula vaja. Kas see teeb minust halva inimese? Minu meelest mitte, aga naabrid leiavad, et ma olen ebaviisakas, kuna ma ei taha nendega rääkida homsest ilmast või tuletõrjealarmist, mis öösel koridoris mingil põhjusel huilgas. Kas tõesti pole piisav, kui ma ütlen, et ma seda ei kuulnud? Miks ma pean seda veel kuidagi tõendama? 

 

Jah, mulle ei meeldi avada korteri ust, kui keegi ukse taga koputama tuleb. Eriti mitte mardi- ja kadrisantidele. Minu jaoks on see minu privaatsuse rikkumine. Kui keegi tahab külla tulla, siis all on selleks fonolukk, millele ma saan vastata ja vastavalt kas ust avada või mitte. Aga kui keegi juba korteriukse taha ronib, siis mina ei pea vajalikuks ust avada. Kas see teeb minust halva naabri?

 

Ratastega tiinekad – ah et miks ma neile uksi lahti ei hoia?  Esiteks, esik pole mingi rattaparkla, see on sama palju minu kui iga teise ala ja ma leian, et see võiks olla risustamata. Oma koduuksesse sissepoole tee midagi taha, pargi sinna kasvõi 10 ratast. 

Vaatamata sellele pole ma pahane nende ratturite peale, mul on lihtsalt ükskõik. Üldiselt kui ma juba kodust välja lähen, siis on mul kuhugi vaja mingiks ajaks jõuda. Ma ei lähe lihtsalt välja uitama ja mingeid seikluseid otsima. See tähendab, et mul on kiire ja jalgratturite sisseaitamine pole tõesti minu kui majanaabri ülesanne. Kärudega naisi ma siiski aeg-ajalt aitan, kui näen, et nad on päris hädas, sest jalgratas on iga mehe vaba valik, käru aga on paratamatu sõiduvahend allameetrimeestele. 

 

Ma ei ole paha inimene, ma pole kunagi kellelegi halba teinud ja tõenäoliselt olen kordades siiram ja ausam, kui kõik need teised teie naabrid, kes naeratavad ja abivalmidust üles näitavad. Erinevalt pooltest headest naabritest on mul arved alati õigeaegselt maksnud. Ma ei tule teie kallal ka inisema, kuna te oma prügikotid korteriukse taha tõstate, kuni neid rohkem koguneb, et siis korraga alla prügikasti viia. Mind väga häirib, et te oma vana mööblit prügikasti juurde jätate ja mina koos teiste elanikega peame selle eritranspordi kinni maksma. Ja veel rohkem käib mulle pinda, et kuigi te näiliselt hoolite kõigest ja kõigist, siis prügisorteerimisega te hakkama ei saa ning paberi jaoks mõeldud prügikast on teie jogurtitopse, tampoone ja mädanenud õunu täis. Ma ei tule kella tiristama, kui teie muusika liiga kõvasti mängib või  kui te 4ruutmeetrisel rõdul eluohtlikku grillipidu peate. Ma olen lihtsalt vait ja elan oma elu. Olen sama vait nagu siis, kui te minuga trepikojas või liftis kohtute. Ainuke vahe on selles, et esimesel juhul olen ma hea ja mõistev naaber, aga teisel juhul ebaviisakas tropp, kellest te hea meelega vabaneda sooviksite.

 

 

Buduaarile:

Keskmise eestlase halb naaber Kirke