Kuidas muuta masendus hetkega rõõmuks

49 kommentaari
Kuidas muuta masendus hetkega rõõmuks

Meil kõigil on nii häid kui ka vähem häid päevi. Mõnikord võib viimaseid nimetada isegi halbadeks päevadeks. Kui aga  järele mõelda ning kasutada oma teadlikkust, tekib küsimus, miks me mõnikord saame  olla rõõmsad ja  teisel hetkel, mõnikord vaid 5 minuti pärast, sügavas masenduses?

Meil kõigil on nii häid kui ka vähem häid päevi. Mõnikord võib viimaseid nimetada isegi halbadeks päevadeks. Kui  järele mõelda ning kasutada oma teadlikkust, tekib küsimus, miks me  mõnikord  saame olla rõõmsad ja mõnel teisel hetkel, mõnikord vaid 5 minuti pärast, sügavas masenduses?

Kas sulle tundub ka, nagu elaks meie sees mitu inimest? Teist selgitust ju sellele fenomenile ei ole – kest on sama, välistingimused on samad, kuid meie meeleolu on erinev. Sa võid  nüüd küll öelda, et välistingimused ei ole samad, aga ma kipun ikkagi vastu väitma, et vist ikka on – vaid meie peas on teatud seisukohad muutunud. Toome ühe lihtsa näite.
Näiteks ärkab Mari hommikul üles ning astub voodist “vale jalaga välja”. Ta on pahur ning ainuke, mida ta sisimas soovib, on, et keegi teda ei tülitaks. Ta teeb joogat, võimleb natuke, käib pesemas ning haarab esimese hommikukohvi. Juues hommikukohvi võrdleb ta igaks juhuks ka eilseid Viking Loto võidunumbreid … ja avastab, et ta on võitnud 1 000 000 krooni. “Juhhuuuuu …”, hõikab Mari ja jookseb suurest rõõmust seda oma sõpradele ning pereliikmetele kuulutama. Mari on nüüd üks õnnelikemaid inimesi maailmas ning ta tunneb ennast suurepäraselt. Ta tunneb ennast tõelise võitjana ning on valmis tegema kõike head, mida ta on kunagi plaaninud teha. Ta on õnnelik. Ta on rõõmus ning langeb oma abikaasale üle mitme kuu kallistades sülle.

Ootamatult poeb aga Marile kahtlus hinge. Ta isegi ei tea, kust see kahtlus alguse sai, aga tema sisetunne ütleb, et midagi on valesti. Ta otsustab numbrid igaks juhuks uuesti üle kontrollida.
Ja oh õudust, Mari vaatas esimesel korral ühe numbri valesti ning selgub, et ta ei olegi võitnud …
Järgnevate sekundite jooksul toimub Mari sees täielik transformatsioon maailma kõige õnnelikumast inimesest maailma kõige suuremas masenduses olevaks inimeseks. Ta tundis ennast tõeliselt õnnelikuna, rikkana ja kõikvõimsana. Ta oli hetkeks miljonär. Kuid nüüd selgus, et kaardimajake varises tuhandeks tükiks  ja saabus hall argipäev. Mari vaatab kella, mis näitab juba kolmveerand kaheksat ja ta mõistab, et on aeg tööle minna. Ta lahkub kellelegi head aega ütlemata ning vantsib raskel sammul lähimasse trollipeatusesse.
Õpetlik lugu, kas pole? See näitab, kuidas me suudame 15 minuti jooksul läbi elada täiesti erinevaid rolle. Selle 15 minuti jooksul ei muutunud maailmas mitte midagi. Ei juhtunud mitte midagi globaalses mõttes ning mitte midagi ei juhtunud  isegi  lokaalses mõttes. Kõik juhtus Mari peas, mille tagajärjel ta muutis oma seisundeid. Ja just seisundid – alateadlikud meeleseisundid – on need, mis määravad meie olemise ja elamise kvaliteedi. Samuti on just seisund see, mis indikeerib meile meie hetkevibratsiooni ja samuti seda, millega me hetkel siis tegelikult resoneerume ja mida me oma elus kogeme (pidevalt ligi/juurde tõmbame).
Tuleme korraks tagasi artikli alguse juurde, kus oli juttu, et läbi teadlikkuse arendamise mõistame, et meie sees elab justkui mitu erinevat inimest. Me loome endast karakteri ja siis mängime teatud rolle vastavalt sellele, mida meie karakter välismaailma tajudes endale ette kujutab. Jah, sõna otseses mõttes ette kujutab. Sest välistingimused meie jaoks ei muutu, me muudame oma seisundeid vastavalt sellele, mida me ette kujutame.

Mis mõttes?
Vaatame korraks Mari näidet. Mari ärkab üles ja hakkab toimetama. Tal on kehv tuju, kuna tal võib-olla ei lähe töö juures hästi. Tema tuju on halb seetõttu, et ta mõtleb oma peas nendest asjadest, mis kõik teda töö juures ootavad. Ehk mõtleb ta oma kurjast ülemusest, ehk õelatest töökaaslastest, aga ehk hoopis sellest, et võib-olla saab ta täna üldse koondamisteate.
Aga nagu sa märkad, toimub see kõik siiski Mari peas. Niipea kui leiab aset mingi väline stiimul, mis toodab teistsuguseid mõtteid / ettekujutlusi, muutub Mari seisund hetkega. Täpselt nii juhtus siis, kui ta avastas, et ta on ootamatult saanud miljonäriks. Selle viie sekundi jooksul, mil ta avastas oma uue staatuse, ei olnud terves maailmas tema jaoks mitte midagi muutunud peale selle, et ta lõi oma pähe hetkega uue minapildi – “Ma olen rikas ning sõltumatu”, mistõttu ta suhestus oma maailmaga ning kõikide probleemidega teisel tasandil. Aga ta tegi seda siiski vaid oma peas. Välistes tingimustes ei muutunud mitte midagi. Oli vaid teatud tüüpi info, mille ta omandas ning tema maailm muutus hetkega.
Täpselt sama kiiresti kukkus aga seesama maailm kokku, kui ta avastas, et tegelikult ta ikka ei ole võitnud miljonit. Tema uus minapilt lagunes koost ja ta maandus samas seisundis, millega ta oli äsja ärganud. Tegelikult sattus ta ju isegi veel suuremasse masendusse, sest lisaks igapäevastele muredele, mida ta peas kandis, oli sinna tekkinud tohutust pettumusest tulenev masendus.

Nagu artikli alguses väitsin, meie seisundid ei ole tegelikult sõltuvuses välistingimustest. Me ise loome endale oma kujutluspildid ning vastavalt sellele kujundame  meeleseisundi. See meeleseisund määrab, kas ja mida me oma elus saavutame. Nüüd võid sa öelda: “Loomulikult oli välistes tingimustest toimunud muudatusi, kui inimene ootamatult miljonäriks sai…” Aga kas ikka oli?
Oletame, et Mari ei oleks saanud teada 15 minuti pärast, et ta polegi tegelikult võitnud, vaid hoopis 4 kuu pärast. Võib-olla oli ta, näiteks, komandeeringus ning ta ei oleks saanud minna kohe raha välja võtma. Sel juhul ei oleks ka kahtlus põue pugenud. Mari oleks end miljonärina tundnud 4 kuud, mitte ainult 15 minutit. Ta oleks ju arvanud, et temast saab miljonär ning ta oleks vastavalt sellele ka käitunud järgmised 4 kuud. Ta oleks ehk muutunud enesekindlamaks, ta oleks tõenäoliselt olnud töö juures tublim ja efektiivsem, ning ta oleks olnud igapäevaelus rahulikum ning rõõmsameelsem. Ta  oleks teadnud, et ta on nüüd miljonär. Mari oleks teadnud, et ta ei pea enam muretsema mõningate argiste asjade pärast. Niimoodi oleks ta elanud tervelt 4 kuud ja olnud maailma kõige õnnelikum inimene. Alles pärast seda oleks ta teada saanud, et tegelikult ta ei olegi miljonär. See oli pettekas.

Kas pole hämmastav? Tekib küsimus, mis on siis reaalne meie elus? Kas see, mis eksisteerib meid ümbritsevas välismaailmas või see, mida me hoiame oma peas? Mis oli hetkel reaalsus Mari jaoks? Ta oli miljonär, ilma et tal oleks miljonit olnud. Ta elas ja tundis ennast miljonärina, ilma et tal oleks seda miljonit olnud. Ta oli tugev ja enesekindel, sest ta oli miljonär oma peas, mitte pärismaailmas. Aga tänu sellele, et ta oli miljonär oma peas, elas ta vibratsioonis, mis resoneerus just nende sündmustega, mida miljonärid kogevad. Ning kui ta ei oleks oma tegelikku staatust avastanud ka 4 kuu möödudes, vaid hoopis 4 aasta möödudes, oleks ta selle ajaga võibolla juba  miljonäriks saanudki, sõltumata, kas ta võitis selle miljoni või mitte. Ta lihtsalt hakkas elama miljonärina. Ta mõtles nagu miljonär, käitus nagu miljonär ja tegutses nagu miljonär. Aga tegelikult oli ta ju jätkuvalt palgatööline. Ta lihtsalt ei teadnud seda. Oma peas.

Et muuta oma elu, peame me muutma enda olemise seisundit. Kuidas seda teha? Vaata www.suurimsaladus.ee ning liitu tasuta lühikursusega.

Ole vapper!

Kaido