Lugeja kirjutab: Iseseisev naine

14 kommentaari

Olles Buduaari regulaarne lugeja, tekkis mul ajapikku küsimus. Kes on edukas iseseisev Eesti naine? Vaadates foorumit ja artikleid, siis tundub, et selline isiksus teenib hästi, on majanduslikult iseseisev, käib vähemalt neli korda aastas kusagil puhkuse- või shoppingreisil ning on üliheas sportlikus vormis ja hoolitseb enda välimuse, sisemuse eest.

Olles Buduaari regulaarne lugeja, tekkis mul ajapikku küsimus. Kes on edukas iseseisev Eesti naine? Vaadates foorumit ja artikleid, siis tundub, et selline isiksus teenib hästi, on majanduslikult iseseisev, käib vähemalt neli korda aastas kusagil puhkuse- või shoppingreisil ning on üliheas sportlikus vormis ja hoolitseb enda välimuse, sisemuse eest.

 

Aga siiski on mul küsimus, et kuidas need edukad naised elavad. Keegi ei maini, et oleks olemas kulutused elamispinnale ja muule taolisele (vaata siit), 20-50 000 krooni lihtsalt endale. Huvitav küll. Aga kas siis eluaseme kulud katab keegi teine – elukaaslane, abikaasa, vanemad? Ise olen küll läinud seda teed, et püüan end enam-vähem vormis hoida (ei ole just kõikide meeste iluideaal ja paar lisakilo on kõhule tekkinud küll), kuid olulisemaks olen pidanud sõltumatust – finantsilist sõltumatust oma elukaaslasest. Ostsin ise omale elamise, maksan selle eest nii pangalaenu kui igakuiseid kommunaalmakseid ja katan oma autole minevad kulutused, mis seonduvad hoolduste, remondi või bensiiniga. Maksan ise oma õpingute eest ülikoolis, mis ei ole kõige marginaalsem summa. Riietusele, kosmeetikale ja muudele iluprotseduuridele kulutan 500–1000 krooni kuus ning mitte rohkem. Toidu ostan koju ise. Ja kõige selle juures teenin ainult natukene üle Eesti keskmise.

Trenni suudan teha odavalt, kas käin jooksmas või teen toas võimlemisharjutusi. Juuksurit ja maniküüri külastan paari kuu tagant (ei näe põhjust käia iga kuu), kosmeetika ostan reeglina brändi oma, kuid mitte kõige kallimat. Samuti ei torma ma kaasa iga moevooluga ja ei pea oluliseks omada kõige uuemaid „moeröögatusi“ oma kosmeetikakotis või riidekapis. Ja ma olen selle juures õnnelik. Sest mul on hea meeskond, keda ma juhin. Mul on armastav elukaaslane, kes ei pea probleemiks paari lisakilo (ja ma ei ole ülekaaluline – täiesti normaalkaalus pikkuse 1.80 juures umbes 75 kilo).

Kunagi mõtlesin minagi, et edukuse näitaja on see, millise autoga ma sõidan, kus organisatsioonis ja mis positsioonil ma töötan ning milliseid riideid kannan (et ikka oleks firmamärk küljes). Siiski olen leidnud, et ennast saab tõestada ka teisiti, olles hea inimene ja oma ala spetsialist.

Ja seejuures ei peagi ma teenima meeletuid summasid ja omama alati kõiki moeröögatusi. Lihtsalt pean ise olema endaga rahul ja jõudma selleni, et ka teised hindaksid mind sellisena, milline ma olen, mitte mu elukaaslase või materiaalsete objektide järgi. Tean, et kui midagi juhtub ja peaksin jääma üksi, siis on mul koht, kuhu jääda ning suudan ka ennast ära majandada ilma kõrvalise abita.

Ja milleks siis mulle üldse mees, kui ise kõigega hakkama saan? Aga selleks, et oleks keegi, kes mind emotsionaalselt toetakse, vahel lilli tooks ja õhtul kaissu võtaks. Kus saan ennast hästi ja armastatuna tunda.

 

Leila Lahtvee

Buduaari lugeja