Reklaam sulgub sekundi pärast

Ma ei oska süüa teha!

Kas kõlab tuttavalt? Kui ei, siis äkki kõlab hoopis naeruväärselt? Kuidas ei oska naisterahvas süüa teha? Kas tänapäeval peab naine üldse oskama süüa teha? Ümberringi on ju nii palju restorane, kiirtoidukohti ja teisi söögikohtasid, kus saab sobiva hinna eest kõhu kenasti täis süüa. Muidugi kallimalt kui kodus, kuid milleks siis naisele tänapäeval söögitegemisoskus vajalik on?

Kas kõlab tuttavalt? Kui ei, siis äkki kõlab hoopis naeruväärselt? Kuidas ei oska naisterahvas süüa teha? Kas tänapäeval peab naine üldse oskama süüa teha? Ümberringi on ju nii palju restorane, kiirtoidukohti ja teisi söögikohtasid, kus saab sobiva hinna eest kõhu kenasti täis süüa. Muidugi kallimalt kui kodus, kuid milleks siis naisele tänapäeval söögitegemisoskus vajalik on?

Liisa räägib kuidas ka tema ei osanud kunagi süüa teha. “Kodus elades tegi süüa ema või vanaema, kuid mitte kunagi mina. Mul ei olnud viitsimistki.
Peale keskkooli aga hakkasin mehega koos elama ja ma lihtsalt pidin õppima süüa tegema. Mees tahtis ju iga päev süüa saada. Väljas söömiseks meil raha ei olnud. Nüüd saan juba kenasti pliidi ees hakkama. Mees on õnnelik, sest kõht on täis ja mina olen õnnelik, sest mees on õnnelik.

Mari oskas see-eest juba väiksena süüa teha. Raskemad söögid ja küpsetamine talle peavalu ei valmistanud. Talle isegi meeldis süüa teha. Mari elust on nii mõnigi mees läbi käinud, kuid pikemaks pole keegi jäänud. Mis sest, et Mari on hea perenaine ja tema söögid keele alla viivad. Ometi pole keegi teda päriseks endale tahtnud. Kuigi räägitakse, et armastus käib kõhu kaudu, siis ilmselt ainult hea söök mehi kinni ei hoia.

Samas tean ma paari, kus nii mehele kui ka naisele meeldib süüa teha. Selles kooselus aga viriseb tihti mees, et naine ei lase teda kööki. "Mulle meeldib süüa teha. Oskan häid kooke küpsetada, kuid naine ei lase mind köögi lähedalegi. Tahab kõik ise teha. Nojah, kui see teda õnnelikuks teeb, las ta siis siblib," sõnab mees. Nii, et olemas ka mehi, kes naudivad küpsetamist ning ehk pigem tahaksid ise "perenaist mängida".

Küsisin siis lõpuks oma meheltki, et mis ta arvab naistest, kes süüa teha ei oska. Selle peale vastas ta, et need naised on tema silmis vähem naised. "Naine peab oskama süüa teha. Kui ta ei oska, siis ei ole ta õige naine. Armastus käib ju kõhu kaudu". Niimoodi lausus minu armas mees.

Olen aus. Ka mina ei osanud kunagi süüa teha. Meil olid põhikoolis kodundustunnid, nendes ma hiilgasin ja olin varmas kõiki õpetama, et mis kuidas käib. Keskkoolis tegi süüa ema ja kui ta parajasti tööl oli, siis tegi ta eelmisel õhtul söögi valmis. Meil õega jäi üle see vaid üles soojendada. Ega ma ei viitsinudki süüa teha. Keskkoolis käival neiul on ju parematki teha, kui pliidi ees olla. Siis aga kolisin mehe juurde elama ja elu muutus. Algul pidasin söögitegemist nõmedaks ja ei saanud aru, et miks me igal õhtul pitsat tellida ei või. Ühel hetkel aga avastasin, et tüütust ülesandest on saanud meeldiv tegevus. Tegelikult on ju mõnus oma mehele vaaritada. Kuulda kuidas ta su sööke kiidab ja sind õigeks naiseks peab.

Meie, naised, lihtsalt peame oskama süüa teha. Pere eest hoolitsemine ja lauale söögi panemine on alati olnud meie kohustuseks ja see on meile juba emapiimaga kaasa antud. See, et oskame vaaritada, teebki meist naised, ja see, et mehed süüa ei tee, teeb nendest mehed. Mis naised me siis oleme, kui ei oska muna praadida ja ei tea kuidas hakklihakastet teha. Kui mehed saavad ise hakkama enda kõhutäie eest hoolitsemisega, siis laste sünd peresse paneb iga naise köögikunstiga tutvust tegema.


Kallid lugejad, mida arvate teie? Kas naine peab oskama süüa teha või ei ?

Ning kui ta ei oska, kas siis on ta vähem naine?

 

Anneli Allikas
arhiiv