Ma olen shopahoolik!

27 kommentaari

„Issand kui kallis on ilus olla,“ ohkas üks mu (vähestest) vallalistest sõbrannadest, olles oma käekotis inventuuri tehes puistanud mu köögilauale meeletu tšekihunniku.

„Issand kui kallis on ilus olla,“ ohkas üks mu (vähestest) vallalistest sõbrannadest, olles oma käekotis inventuuri tehes puistanud mu köögilauale meeletu tšekihunniku.

Noogutasin pead, sest mõistsin ta rahakoti hingepiinu väga hästi. Mõned aastad tagasi kui ma mitte just kuigi vallaline polnud, kuid sellest hoolimata väga vallatu, sai isegi enamuse oma pisikesest sekretäripalgast ilu peale kulutatud: küüntehooldus, kosmeetik, depilatsioon, juuksed, kõikvõimalikud kreemid, võided ja õlid, lisaks veel mõni riidehilp, asjalikematest kulutustest korteriüür ja oligi kõik. Tööl sai juua ekstra magusat koorekohvi või kakaod, vahel puljongit, parematel päevadel lasin mõnel silmarõõmul ennast lõunale kutsuda…oh, elu oli lill!

Ja nüüd, kui enamus iluvidinatest on tee noorema õe kappi või prügimäele leidnud, mõtlen sageli: „Milleks, milleks ma seda kõike ometi tegin?“ Mitte, et ma ennast naturaalsena kuigi ilusaks peaks, lihtsalt, kodus, kus ainsaks publikuks on pisipreili, kelle jaoks ema nagunii maailma kõige kaunim olevus on, ei tundu erilist mõtet soetada iga jumala kuu uus ripsmetušš, puuderkreem või huuleläige, mida maksimaalselt kaks korda kasutada.
Vahel olen ma endamisi arutlenud, et püüd ilus olla tekitab omamoodi sõltuvust ja päris kindlasti parandab ja tõstab enesehinnagut, seega päris surmapatuks kosmeetika ostmist lugeda ei saa. Ometigi tunnen ennast natuke näruselt kui uus parfüüm või huulepulk kotis poest lahkun, sest selle raha eest oleks saanud oi kui palju muud v a j a l i k k u osta.
Varasemal ajal sõitsin ma koju bussiga ja kuna õhtul kuuene buss oli Vabaduse väljakule jõudes alati hirmus täis, jalutasin ma enamasti Viru terminali, siis jäi vähemalt pisukenegi lootus istuma saada. See paganama Viru keskus oligi minu jaoks kõige suurem patupesa, sest a l a t i astusin ma läbi ilumaailmast ja ehk veel mõnest poest. Ma teadsin täpselt Zara hetkevalikut ning kõik uued parfüümid olid mul peas. Polnudki vahet, kas ma sealt midagi ostsin või ei, tähtis oli poes olla. Enamasti ma muidugi ostsin ja kui ei ostnud sel päeval, siis läksin hiljem tagasi ja ostsin ikkagi, sest nii kipitas.

Mäletan, et kui esimest korda kolisime, käskis mees mul halastamatu inventuuri teha või muidu ta mind uude koju kaasa ei võta! Oi, ma olin vihane, aga ära tegin… suutsin eraldada kaks suurt prügikotitäit riideid ja muud tavaari, millest enamikku ma polnud enam aastaid kandnud või olin nende olemasolu üldse unustanud.
Üsna kiiresti suutsin ma äravisatud asjad asendada uute kirevate hilpude või läikivate purkide ja pudelikestega, kusjuures pean punastades tunnistama, et enamikest vidinatest ei julgenud ma mehele iitsatada. Aeg-ajalt kui mõne uue asja selga panin ja ta selle kohta küsis, vastasin hooletult: „Ah see on niiii vana asi, kuidas sa ei mäleta?!“

Järgmiseks avastasin ma enda jaoks internetikaubamajade kireva maailma. Ei möödunud päevagi kui ma poleks ennast tabanud „lihtsalt vaatamast“ kleite, kingi, kotte ja kõikvõimalikku muud nodi ja kõik oli niiiii odav ja valik meeletu. Loomulikult panin ma ilusaid asju oma „lemmikute“ kausta või Ebays jälgimisele ja l o o m u l i k u l t ostsin ma need peale mõnepäevast vaatamist ära.
Praegu hoian end hambad ristis tagasi, olen ära lõpetanud müüjate uudiskirjade saamise ja püüan mitte mõelda eesolevatele suvepidudele, kuhu uues kostüümis ilmuda ja soovin salamisi, et mu kapis elaks lõbus homopoiss, kes olemasolevaid rõivakomplekte omavahel uudsel ja huvitaval kujul sobitaks ja lahkelt mulle ulataks.

„Jah, ilu nõuab ohvreid, eriti kui oled vallaline ja sümpaatse vastasoo esindaja tähelepanu püüdmiseks tuleb oma sulgi vähe värvilisemaks sättida ja mis selles siis tegelikult nii väga halba on kui kogu mu maine varandus koosneb riidekapi ja vannitoa sisust. Lõppkokkuvõttes seisavad kõik naised sama probleemi ees: meil on liiga palju asju, aga mitte kunagi pole midagi selga panna,“ võtab sõbranna loo asjalikult kokku. Ja tal on õigus!

/Liis Soontaga/