Mehest ja tööst ilma jäänud Siret: see raamat päästis sõna otseses mõttes mu elu

Mehest ja tööst ilma jäänud Siret: see raamat päästis sõna otseses mõttes mu elu

See juhtus alles kaks aastat tagasi. Ometigi tundub, nagu sellest ajast oleks möödas miljon aastat. Olin nii augus, kui üldse saab olla. Olin kolme nädalaga ilma jäänud tööst, mehest ja parimast sõbrannast.  

See juhtus alles kaks aastat tagasi. Ometigi tundub, nagu sellest ajast oleks möödas miljon aastat. Olin nii augus, kui üldse saab olla. Olin kolme nädalaga ilma jäänud tööst, mehest ja parimast sõbrannast.

Firma, kus ma töötasin, läks pankrotti ning tundsin end töötuna väga ebakindlalt, sest olin raha teeninud juba 18ndast eluaastast peale. Mu elukaaslane Rainer soovitas mul pigem pisut kauem valida, aga leida nii hingele kui rahakotile sobivaim tööpakkumine. Siis aga muutus kõik üleöö veel hullemaks. Sõitsin Kesk-Eestisse kooli kokkutulekule ja kuna õhtu kiskus igavaks, otsustasin peagi Tallinna tagasi kihutada. Kuna mees oli sõpradega omal peol, helistasin oma parimale sõbrannale, et koos temaga klubisse minna, kuid ta ei võtnud vastu. Otsustasin igaks juhuks tema juurest läbi põigata. 

Mu ehmatus oli suur, kui öösel kell kaksteist sõbranna maja ees oma mehe autot märkasin. Hetkega oli mul pilt selge – mu mees on seal ja neil on armusuhe. See mõte tuli pähe mulle endalegi ootamatult, sest ma ei olnud kunagi midagi sellist isegi mõelda osanud. Süda tagus nagu hiirel, kui seadsin sammud parklast maja poole. Plaanisin neid teolt tabada ja kuna sõbranna korter oli esimesel korrusel, oli see pigem tõenäoline, et saan aknast sisse piiluda.

Kahjuks mu sisetunne ei eksinud – nägin neid diivanil poolpaljalt suudlemas. Mõtlesin, et minestan. Kuigi ma olin seda viimased pool minutit kahtlustanud, siis tegelikult ma ei uskunud seda. Peas tiirles helikiirusel sada mõtet – kas lüüa aken sisse ja karjuda neile, mis ma neist arvan, või panna jooksu või katsuda läbi pitskardinate üks salakaamerapilt teha või minna rahulikult koju ja oodata elukaaslast ning anda talle võimalus seda olukorda selgitada. 

Ju minus pole seda vene temperamenti, sest aken jäi terveks ja kõndisin üle keha värisedes auto poole, sõitsin koju ning nutsin ja aina nutsin. Minu maailma lõpp oligi saabunud. Vähemalt nii arvasin ma tol hetkel.

Kell oli juba neli ja ta ikka veel polnud koju tulnud. Äkitselt mu kannatus katkes, loopisin aknast välja otse tema parkimiskohale kõik tema asjad, haarasin oma kunstitarvete kastist ühe suure A1 paberi ning kirjutasin tema maas vedelevate asjade juurde kirja: „Sa, haige jobu, jäid vahele, võid tema juurde kolida!“

Ma olin audis umbes kaks nädalat – nutsin ja sõin, magasin ja nutsin, ühelegi kõnele ei vastanud, peale ühe kõne, mis tuli juba viiekümnendat korda mu muretsevalt emalt, kellele vastamiseks võtsin end kokku ja ütlesin reipa häälega: „Vabanda, jube kiire on, sain välismaal tööd! Kõik on hästi! Jube kallis kõneminut on, helistan hiljem, kalli-kalli!“ See periood oli lihtsalt õudne. 

Tagantjärele on mul tunne, et see polnudki mina, vaid see oli mingi film, mida vaatasin. Mõistus ütles, et ma pean tegutsema, aga keha lihtsalt ei jaksanud ega soovinud midagi teha. Valmistasin oma peas ja hinges endale piinasid ning siis piinlesin nende sees nii, kuidas oskasin. Tagantjärele tundub see nii võõras ja naljakas tunne. See mina, kes ma täna olen, kogu oma teadmistega iseendast, ei valmistaks endale mingil juhul selliseid piinu. 

Ma oleks vist ära surnud, kui ühel päeval poleks Rainer oma võtmega uksest sisse astunud. Ta korjas kiirelt kokku mõned oma asjad ning enne lahkumist tuli minuga paari sõna vahetama. Ta pani lauale oma võtmed ja ühe raamatu ning lisas: „Siret, ma väga vabandan, et sulle haiget tegin. Ma mõtlen seda tõsiselt. Palun loe seda raamatut, sellest on abi.“ Ja siis ta oligi läinud.

Olin tuim nagu suitsulest, mind ei huvitanud tänane ega homne päev, isegi see jättis mind külmaks, et Rainer käis kodus. Nii palju oli minus siiski uudishimu, et haarasin raamatu järele. See oli Brandon Bay „Rännak“, minu elupäästja ja uue elu algus. Kuna olin end kogu maailmast ja kõikidest selle rõõmudest ära lõiganud, tundus isegi raamatu lugemine ebaõiglaselt tore meelelahutus minu mustale meelele, mis ütles mulle: „Siret, sa pead kannatama, nutma ja leinama taga oma vana elu.“ Õnneks sai selle raamatu kaante avamisega see ülimalt nõme teadmine otsa. 

Üldiselt ma vihkan eneseabiõpikuid, sest need katsuvad sinust jätta muljet, et sa oled rumal ja saamatu ning ainult sel kindlal viisil muutud sa õnnelikuks. Selline pealesurutud ja kätteõpitud õnnelikkus mulle ei sobi. Aga see raamat oli teistsugune ja puudutas mind sügavalt, just sealt piiri pealt, kui lõpevad ebamugavustunne, kurbus ja hirmud ning algab armastus ja stabiilne õnnetunne. Ma sain lõpuks aru, et maailm on minu taju küsimus ja ma ise maalin selle kas mustaks, roosaks või helesiniseks. Siinjuures ei hakka ma teile raamatut ümber jutustama, selle saab igaüks ise poest osta.  

Tegelikult ei piirdunud minu rännakud selle raamatu lugemisega. Pigem vastupidi – siit said need alles alguse, nii maa peal kui iseenda sees. Kui ma raamatu läbi lugesin, siis teadsin, mida pean tegema ja kuhu suunas oma eluga liikuma. Pilt sellest, miks mõned inimesed mu teele on sattunud ja mis on nende ülesanne olnud, sai palju selgemaks ning hakkasin nägema oma olukorda mitte nagu kitsast ja pimedat kannatuste rada, vaid meeletute võimaluste ja lahenduste mänguplatsi. Minu petisest eksmees, kes oli mulle palju haiget teinud, muutus üleöö vajalikuks õppetunniks ning uksehoidjaks, kelle käes oli võti minu õnnelikumasse ja ilusamasse maailma, ning valu ja viha asendus hoopis tänutundega. 

Ometigi tundsin end alguses pisut abituna, just nagu umbkeelne turist, kellel on tahtmine ja soov kuhugi jõuda, aga kes vajab selleks reisijuhi abi. Õnneks on Eestis mitmeid vastava väljaõppe saanud terapeute, kes on lahkesti nõus olema giidiks igaühele, kes tahab avada oma alateadvuse uksi, muuta teadvust, tulla välja oma minevikuvalust, hirmudest ja ebakindlusest ja asuda nautima seda õnnelikku elu, mida ta väärib. Tihti inimesed häbenevad oma hingemuredele abi otsida, sest kuskilt on tekkinud veendumus, et hingevalu läheb ise üle ning masendus, väsimus ja motivatsioonipuudus on normaalne emotsionaalne seisund. Ma arvan, et ka mina olin varem selline, valehäbiga. Ja pidin emotsionaalselt päris põhjas ära käima, et seda valehäbi unustada. Peale kogemusi „Rännakuga“ olen seda soovitanud peaaegu igale sõbrale, sest see lihtsalt tõstab nii palju elukvaliteeti, parandab suhteid lähedastega ning eelkõige paneb iseennast armastama ning nautima igat olukorda, ka väikeseid ebaõnnestumisi. Kogu maailm on meie taju küsimus ja sellest sõltub, kas elame probleemiderohkes või hoopis õnnelikus ja ilusas maailmas. Iseendaga peab tegelema, sest see on ainus tee õnneliku eluni, aga iseendaga saab hakata tegelema alles siis, kui oled läbinud algkursused ja omandanud algtõed, kuidas seda teha. Muidu oled nagu turist lennuki kokpitis.

Nii nagu me ei paranda ise oma hambaid ega meisterda ise saapaid jalga, on loomulik ka see, et hingehaavu aitavad parandada inimesed, kellel on selleks vastavad teadmised ja kogemused. Ma ei häbene öelda, et mulle on õiged suunad kätte andnud Rännaku terapeut.

Te tahate tead, mis minu elus on teistmoodi pärast Rännakut? Kõige olulisem avastus, mis ma enda jaoks oma uues elus teinud olen, on see, et elu armastab meist igaühte, kui me ise vastu ei punni ja vabastame end nendest kihtidest, mis panevad meid mõtlema ja tundma hirmu ja kurbust. Iga inimene on loodud olema õnnelik ning ükskõik, kui keeruline olukord ei paista, sellele on alati lihtne lahendus. Ole see, kes sa tahad, sest sinu maailm on sinu looming.

 

Buduaarile Siret
Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2014