“Life is a journey that must be travelled no matter how bad the roads and accommodations.” Oliver Goldsmith “Life is a journey that must be travelled no matter how bad the roads and accommodations.” Oliver Goldsmith Kui broneering hostelis läbi hakkas saama, ei muretsenud me veel, sest üks Aussie poiss, kellel muide on eestlannast pruut, kutsus meid mõneks päevaks enda juurde puhkama. Ta küll elab Margaret Riveris, Perthist 400km lõunasse, aga tasuta elamine, suurepärased rannad ja tasuta surfitunnid oleksid selle kompenseerinud. Niisiis jätsime hüvasti veidra Kreeka perekonnaga, kes meie hostelit pidasid ja veeretasime oma kohvrid lõbusasti bussijaama. Sealt öeldi aga, et bussile niisama ei saa, tuleb pilet broneerida ja tänaseks on kõik kohad täis. Seisime nõutult keset linna ja mõtlesime, et saame lõpuks tunda tõelise backpackeri elu, kellel elu kohvriga käeotsas või kotiga seljas ja igal öösel uus peavari. Siis märkasime aga just kui märguandena enda ees ülisuurt reklaamplakatit, millele paksult ja rasvaselt “Unworry” oli kirjutatud ja viisime pikemalt mõtlemata kohvrid rongijaama hoiule, sammusime murevabalt eestlaste järjekordsele kokkusaamisele Lackers Grilli. Ja umbes poole tunni pärast oli meil tasuta elamine paariks ööks olemas. Eesti poiss, üheksa kuud siin elanud, üürib ühe horvaadi majas ruume ja lubas meid enda juurde varjule. Järgmised kaks ööd veetsimegi kesklinnast umbes tunniajase rongi- ja bussisõidu kaugusel suborbis, kus kõik majad, aiad ja tänavad äravahetamiseni sarnased olid. Loomulikult suutsime ühel õhtul linnast tulles ka nende vahel ära eksida. Kuna Parkwoodi linnaosa oli meie jaoks täiesti võõras, väljas kottpime ja vihma sadas, läksime vales peatuses maha ning seiklesime ligi tund aega enne kui läbimärgade, külmast värisevate ja mossitavatena õige majani jõudsime. Eestlasest sõber pakkus aga kohe sooja teed ja küpsiseid ning uni tuli katusel sabistavast vihmast hoolimata magus. Kolmanda päeva hommikul ärkasime varakult, et Perthist 18 kilomeetrit eemal asuvale saarele tööintervjuule minna. Pärast kohutavalt loksuvat 40minutilist paadisõitu ja hommikusöögi väljaoksendamist randusime fantastilisel kuurortsaarel, mis endise aborigeenide vangipaigana meelitab tänapäeval suurepäraste sukeldumis- ja surfamisvõimaluste ning looduskauni ja rahustava atmosfääriga ligi pool miljonit puhkajat aastas. Olenemata räsitud väljanägemisest ja kõigi vajaminevate töökogemuste mitteomamisest, suutsime endast piisavalt asjaliku mulje jätta ning töö ja elamine Rottnesti saarel ootab meid juba loetud päevade pärast. Niisiis oli ainuke mure veel kolmeks ööks peavari leida. Esimesena võttis meid enda juurde Eesti tüdruk, kes ühes hirmutavalt kõrgete lagede ja vähese valgusega majas pisikest tuba üürib. Asukoht oli aga kohe kesklinna lähedal ning ega meil eriti valikut ei olnud, sest kõik hostelid olid täis. Üsna pea sai aga selgeks, et meie esimene öö selles majas jääb ka viimaseks. Kui sa pead jagama maja ligi kümne välismaalasega, kellest umbes pooled ei pea teistega arvestamist millekski oluliseks, tekib tahtmatult tuju kellelgi käitumist ja kombeid õpetada. Öösel äratasid meid hääled, nagu oleks valju järglaste tegemine tol hetkel hädavajalik olnud. Kuid see lärm polnud järgnevaga isegi võrreldav. Mõne hetke pärast olid kõik toad laamendavaid, räuskavaid, trampivaid ja kolistavaid huligaane täis. Kõige hämmastavam on, et nad on sama vanad ja samasugused kui meie. Tüdrukud ja poisid, kes on kodust lahkunud ja seiklevad maailmas ringi ning naudivad noorust. Lihtsalt ühe imepisikese erinevusega – neil puuduvad inimlikud kombed. Hommikul võtsime kohvrid taas näppu ning lubasime mitte kunagi enam sinna oma jalga tõsta. Otsustasime mis tahes raha eest mõne korraliku öömaja leida. Käisime läbi pea kõik hostelid Perthis, mida võib olla nii kahekümne ringis, kuni leidsime väga hea asukohaga, puhta ja korraliku ja armsalt koduse majutuse. Me küll elame ühes toas Jaapani poisi, Saksa noormehe ja kahe Taani tüdrukuga, aga võrreldes sellega, mida me siiani näinud-kuulnud oleme, on praegune hostel kahtlemata parim. Loodame, et meie uus elukoht Rottnesti saarel selle ületab. Teie, Mrs. Loe tema teist kirja siit.
