Mrs jõudis Austraaliasse: 10h lennujaamades, 20h õhus ja 64h õudusunenäos

4 tundi enne plaanitud õhkutõusmist helistati lennufirmast ja öeldi, et lend Gatwicki hilineb ning me ei jõua Heathrow`sse. Kui me aga poole tunniga check-ini jõuame, saadetakse meid läbi Stockholmi kohe õigesse lennujaama. Olin tänulik, et ma Valgas ei ela ja pere ja sõpradega hüvastijätu asemel ületasin külma südamega Tallinna maanteel kiirust, et esimeselegi(!) lennule jõuda.

 A journey of a thousand miles must begin with a single step.
 -Lao Tzu

4 tundi enne plaanitud õhkutõusmist helistati lennufirmast ja öeldi, et lend Gatwicki hilineb ning me ei jõua Heathrow`sse. Kui me aga poole tunniga check-ini jõuame, saadetakse meid läbi Stockholmi kohe õigesse lennujaama. Olin tänulik, et ma Valgas ei ela ja pere ja sõpradega hüvastijätu asemel ületasin külma südamega Tallinna maanteel kiirust, et esimeselegi(!) lennule jõuda.
    10+20 järgmist tundi veetsime õhus ning lennujaama põrandatel, pinkidel ja koridorides: Tallinnas, Stockholmis, Heathrows, Dubais ning lõpuks Perthi International Airportist väljudes tervitas meid Lääne-Austraalia pealinn palmide ja uimastavalt sooja õhuga. Kahjuks oli lennufirmal meile veel üks tervitav uudis varuks.
     Selgus, et me pagas on kaduma läinud ning 64 tundi õudusunenägu võis pidulikult alata. Lisaks riietele, mis seljas, olime õnneks käsipagasisse otsustanud lisada vahetuspesu ja ühe topi. Hügieenitarbed ja muud vajalikud õlid, losjoonid, kreemid, geelid, spreid, võided, piimad, šampoonid, palsamid jne jne olime aga rahumeelselt kohvritesse ladunud. Niisiis oli meil kahepeale 1 hambapasta, parfüüm ja juuksehari. Poest ostsime juurde odavaima šampooni ning see asendas 2 ja pool päeva ka dušigeeli ja pesupulbrit. Võite ette kujutada,
kuidas me kolm korda päevas lennujaama töötajatele närvidele käisime, kogu selle aja üleni virsiku järgi lõhnasime, näonaha halvenemist jälgisime ja toas riideid kuivatasime. Palume kodus mitte järele proovida!
   Lisaks pagasidraamale ootas meid ka hostelitragikomöödia. Kuna meie lend saabus kohaliku aja järgi öösel kell 2, oli majutuskoha perenaine meile ümbriku võtmega välisukse taha peidupaika jätnud. Leidsime võtme, sisenesime oma tuppa, puhkasime hetkeks jalgu ning läksime enne uinumist veel ühisrõdule värsket õhku hingama. Tagasi toa poole komberdades selgus, et olime väsimusest või kes teab millest tingituna võtme sisse unustanud. Ühtegi töötajat majas ei olnud ja ka telefoni teel ei õnnestunud kedagi kätte saada. Istusime toa ukse taha maha ja hakkasime allaandvalt koridori magama sättima, kui märkasime akent, mille kaudu katuseplekile ronides täpselt meie tuppa pääseks. Nii tirisime kolinal kell 4 öösel aknalt sirmi eest ja mu supernaisest reisikaaslane turnis mööda katust läbi akna tuppa. Lootes, et uni meid uutest üllatustest päästab, otsustasime järgnevad 12 tundi maha magada.
   Nüüd, kui oleme kohvrid kätte, ning kahe ja poole piinarikka päeva eest ka kompensatsiooniks 150 dollarit saanud, oleme õnnelikud ja valmis oma aega siin 100%liselt nautima. Töötamiseks vajalikke kaarte ja numbreid oodates veedame oma viimased vabad päevad Swan Riveri ääres, palmidega parkides ja kesklinnas jalutades, ajavahest tingituna pikki lõunauinakuid pidades ja ülimaitsvaid smoothisied, tervislikke mitme-mitmekordseid sandwitche, sadat sorti lattesid ja lihtsalt fantastilisi rusikasuurusi muffineid süües.

Edasine plaan on aga reaalsusse tagasi tulla ning tööle minna. Läbi mitmete tööbüroode on hulgaliselt pakkumisi viinamarja-, arbuusi-, apelsiniistandustesse ja linnast mitmete sadade kilomeetrite kaugustesse pubidesse. Tõsi, palk on hea ja elamine ning söök enamasti tasuta, aga olgem ausad, sellist tööd tehakse siin pigem siiski viisa pikendamiseks. Niisiis tegime diili saatanaga ja ütlesime ühele populaarseimale tööbüroole pärast lepingu sõlmimist ära, põhjendusega, et leidsime parema pakkumise, kui päevas 8 tundi viinamarjakobaraid transportida. Saime vastuseks paar nähvavat lauset ja adjöö tööga selle büroo kaudu:)

Täna saime aga juba kõned poest, kus (olgem ausad, meie elu kohutaivamatel) intervjuudel käisime. Lihtne group interwiev kujutas enda promomist läbi kõnede, tutvustuste ja müügireklaamide keset poodi asuval platvormil. Hoidsime hambad ristis ja andsime endast parima ning kui meid nüüd just mõnele paradiisisaarele tööle ei kutsuta, läheme Austraalia ühte suurimasse surfi- ja  rannakaupade poodi, Citybeachi,  tööle!

Tuulisest Austraaliast tervitusi saates,
Mrs.

LOE MRS-I ESIMEST KIRJA SIIT.