Rutiin – sõber või vaenlane?

Isegi kui ei raatsi ennast peale väsitava töönädala lõppu kodust välja ajada, on mõnikord kohvikute diivaninurgad koos mõnusa seltskonnaga suurepäraseks vahelduseks harjumuspärasele raamatute lugemisele, telekavaatamisele ja väljaveninud dressipükstes toast tuppa ringi laisklemisele.

Ühel sellisel hilisel õhtusöögil, kodupükstest diskopükstesse hüpanuna, leidsin end arutlemast just selle sama rutiini üle, millest kõik nii kangesti välja rabeleda püüavad. Jäin mõtlema, kas rutiini vältimiseks tasub ikka ennast paigast nikastada või on seni vaenlase nime all tuntul hoopis midagi head pakkuda.

Oma igapäevaellu kuuluvatele meelistoimingutele, milleta elu ettegi ei kujuta, ei oska ega taha keegi rutiini nime anda. Nii jääb hommikukohvi joomine asendamatuks abikäeks päeva alustamises nagu iganädalane sisseharjunud päevadel trennis käimine või õhtune ajalehtede-ajakirjade sirvimine, millele tööpäeva jooksul ei ole jõudnud pilku visata. Need harjumuspärasused koos traditsiooniks muutunud kokkusaamiste, pidustuste ja üritustega on sageli meie päevade ja nädalate kõige paremad osad. Veel umbes aasta tagasi oli pühapäevane sõbrannadega lõunatamine minu jaoks samuti omamoodi traditsioon, mis nädalast nädalasse ja kuust kuusse kordudes kindlaks ajamustriks muutus, ometi ei arvanud ma hetkekski, et see võiks olla rutiinne tegevus.

Tööl käimine on alati rutiin, isegi kui töökohustused ei tähenda üheksast viieni kontorilaua taga istumist. Alati mahub sellesse juba tuttavaid tegevusi ja pikapeale muutub kogu toimetamine sama automaatseks kui autouste lukustamine. Kes meist ei oleks kodust lahkudes mõelnud, kas triikraud sai seinast tõmmatud või kas vannitoauks sai ikka poikvile jäetud, et kass oma liivakasti juurde pääseks ja koju tagasi jõudes meid üliaromaatne elutoavaip ei tervitaks.

Ometi ei nimetata rutiini murdmiseks tööga seonduva muutmist ega varem või hiljem ärkamist, kinoskäiku ega teatrikülastust, vaid hoopis eluekstreemsusi. Elukaaslaste vahetust või tema kõrvalt ärevate afääride pidamist, uute spordialade ja tegevuste avastamist ja kõike-kõike sellist, mis on meie jaoks tegelikult uus umbes kuu või paar. Seejärel vajub elu juba tuttavatesse rööbastesse – väljavahetatud kaaslane koos enda toodud uuendustega päevakavas muutub sama harjumuspäraseks, kui tema eelkäija oli olnud, ja uued trennid muutuvad sama kindlaid ajaaknaid täitvaks kui eelmised hobidki.

Suhterutiin on kõige kardetavam rutiini tüüp. See murrab suhteid nagu tänapäev inimeste unistusi. Aga mis on suhterutiin? Igal õhtul sama inimese kõrval uinumine? Samade asjade koos tegemine? Samade filmide ja saadete koos vaatamine ning ette teadmine, millal teine naerma hakkab? Ometi on just need esimesed asjad, millest puudust tuntakse, kui lahkuminek peaks meid üksi jätma.

Naised on alati hinnanud kindlustunnet. Esimest korda jäin mõtlema, kas see, mida me mõrult rutiiniks oleme harjunud kiruma, ei olegi mitte see ihaldatud kindlustunne. Teadmine, et iga päev on see sama inimene meie kõrval, et me kuulume kuhugi ja meie elu on paigas. Et meil on meie igapäevased toimetused, mis meid tegevuses hoiavad, ja et ka kõige pöörasemal ajal, kui miski ei näi enam püsiv olevat, on meil ikka see pühapäevane lõuna sõbrannadega või igaõhtune head-ööd-musi, mis kogu oma rutiinsuses on loonud tunde püsiväärtustest.

Elus, mis meid kui sügistuul langevat lehte hetkega ühest kohast teise loobib, ei ole midagi paremat teadmisest, et on üks koht, kuhu end puhkamiseks kõige eest ära peita. Et on olemas kodu, kus külmast kanged sõrmed ümber kuuma tassi suruda ja pleedi sisse pakituna piparmünditeed juua. Kus pika päeva lõpus saab alati pea kellegi sülle sättida või teki all kaissu pugeda, et siis sealt samast, soojast ja turvalisest kaisust uuel hommikul jälle kirevasse, meid viimse taluvuspiirini väntsutavasse maailma astuda. Et iga hommiku osaks on see sama tass kuuma kohvi, armastus teisel pool lauda uniselt enda oma rüüpamas, ja et õhtul kardinaid ette tõmmates vaatab meile vastu see sama tähistaevas, mis on näinud kõiki käest kinni käimisi ja suudlusi kuupaistel. Sellise rutiiniga olen mina iga kell nõus!

/Merlin Võsu/