Disainer Antonio: Ma ei eelista firmamärke, vaid kvaliteeti!

Disainer Antonio: Ma ei eelista firmamärke, vaid kvaliteeti!

Baltmani peadisaineri Antonio sõnul näeb mees kõige halvem välja siis, kui teda kannavad riided, mitte vastupidi. Buduaar uuris Antoniolt, kuidas kanda rõivaid nii, et need kandjat kaunistaksid ning mida peaks üks mees stiili ja moe kohta üldse teadma.

Baltmani peadisaineri Antonio sõnul näeb mees kõige halvem välja siis, kui teda kannavad riided, mitte vastupidi. Buduaar uuris Antoniolt, kuidas kanda rõivaid nii, et need kandjat kaunistaksid ning mida peaks üks mees stiili ja moe kohta üldse teadma.

Baltmani peadisainer Aivar „Antonio“ Lätt, disainerina tuntud lihtsalt kui Antonio, on väga šikk ja stiilne mees, kes on moealaga kokku puutunud juba ammu. Antonio on Baltmani peadisainerina töötanud alates 2010. aastast, varasemalt on ta loonud nii naiste- kui meestekollektsioone erinevatele rõivabrändidele, olnud FHM Eesti moetoimetaja ning töötanud vabakutselise moedisaineri ja stilistina erinevatele meediaväljaannetele. Oma loominguga on ta osalenud Eesti moekonkursil SuperNoova ning olnud Kuldnõela 2012 ning ka 2013 nominent. Antonio on ka kaks aastat järjest olnud ERKI moeshow žürii liige.

Antonio sõnul ei saa meeste puhul rääkida moest, vaid pigem stiilist. „Kui su kutse peal pole eraldi ära märgitud riietust, siis on see puhtalt enda asi, mida selga panna. Kuidas sina sinna üritusele minna tahad.“ Antonio rõhutab siin sõnu „sina“ ja „tahad“. Tema meelest näeb kõige halvemini välja mees, kelle riided kannavad teda, mitte tema riideid! Kui mees end ülikonnas hästi ei tunne ja ei taha seda kanda, paistab see kaugele ja näeb naeruväärne välja. „Me oleme kaugemale jõudnud nendest käskudest, keeldudest ja riietusdiktaatidest. Ülikond kui selline muutub üha rohkem formaalseks vormirõivaks, seda kantakse igapäevaselt hästi üksikutel elualadel. Tänapäeva ülikonnaks on kujunemas casual separates ehk lahtiseletatult särk, pintsak ja püksid.“

Kuidas sa moe alale sattusid, kuidas alustasid ja kus oled oma teadmised-oskused omandanud?

Huvi moe vastu on mul lapsest saati, minu vanaisa oli Viljandis kingsepp ning ema oli seotud õmblustööstusega. Moodi hakkasin õppima juba keskkooli ajal stuudios nimega Grafeem. Tänangi siinkohal oma head õpetajat Liivika Põvatit ja teisi õppejõude, kes mind tookord tärkavasse kultuuri- ja disainiellu suunasid! Pärast keskkooli läksin kohe edasi õppima EKAsse, kuigi asjaolude kokkusattumisel lõpetasin selle alles 12 aastat hiljem. Olen rohkem selline iseõppija tüüp, mind huvitab rohkem moe tööstuslik pool – konstruktsioon, tehnoloogia, tootmine ehk kogu see maailm, mis eelneb 15 minuti pikkusele moeshow’le rambivalguses.

Kes on sinu eeskujud? Kas sul on oma iidol?

Iidolid on teismelistele. Moedisaineritest pean vast kõige rohkem lugu Helmut Langist. Mulle meeldivad tema käekiri, mõtlemisprotsess, kollektsiooni ülesehitus ning ideed selle taga. Südamelähedased on ka Hedi Slimane, endine Dior Homme ja praegune Yves Saint Laurenti peadisainer, kes muutis meestemoe cool’iks, ning Jil Sander, keda austan tema minimalistliku värvi- ja vormitunnetuse pärast.

Millised on sinu suurimad õnnestumised ja viimane suur projekt?

Baltmani võibki ühe suure projektina võtta, paari aastaga on ära tehtud kohutavalt suur töö kollektsiooniloomes, peadisainerina on arengut hea kõrvalt vaadata. Suurimaks õnnestumiseks pean siiski seda, kui keegi tuleb tänaval kättpidi tänama. öeldes, et talle meeldib mu looming. Parimat tunnustust ei oskakski tahta.

Sinu tulevikuvaated ja eesmärgid, kuhu tahaksid jõuda?

Minu elu on suhteliselt kaootiline, moemaailmas ei tea sa põhimõtteliselt kunagi, mida homne päev toob. Kellel sind parajasti rohkem vaja on, selle juurde lähed. Olen liikunud moetoimetaja kohalt FHMist Soome väikese disainibrändi loovjuhiks, sealt edasi Baltika gruppi, Baltmani peadisaineriks. Praegu on tulevik seotud kodumaaga ja Baltmani brändiga, kaugemad tulevikuplaanid jätan enda teada.

Kuidas sünnivad sinu ideed, mis annab sulle inspiratsiooni?

Inspiratsioon on igal pool meie ümber, selleks ei pea sõitma kusagile kaugele. Reisin väga palju ja võiks öelda, et kõige rohkem inspireerivad mind inimesed – Firenze ja Milano moemessidel, Tokyo tänavatel, Pariisi kohvikutes ja klubides, Itaalia väikelinnade turgudel. Meeldib suurlinnade melu ja väikeste külade unisus. Töötades moetööstuses, sul tegelikult ei ole aega, on kindel ajagraafik ning sa ei saa öelda tervele oma meeskonnale, et oodake, kunstnik mõtleb veel kaks nädalat. Kui on tähtaeg, peavad olema asjad tehtud! Mul pole inspiratsioonikriisi kunagi olnud, selleks et see ei tekiks, peab olema piisavalt suur töövõime. Viimasele minutile ma asju ei jäta, kuid teinekord on ette tulnud olukordi, kus tähtaja eelõhtul tuleb üle poole tööst ümber teha, aga mis teha, selles seisnebki moedisaini kaootiline olemus.

Kas joonistad endale reiside käigus ka sketše ja teed märkmeid, et need inspiratsiooniallikad meeles püsiksid?

Sketše joonistan harva, pigem hoian enamiku asju peas. Tööstuskollektsiooni loomine on üks asi, kõrgmoe loomine hoopis midagi muud, viimase puhul peab paratamatult kogu aeg järge pidama ning ideid korrastama neid üles tähendades. Kavandeid teen kollektsiooni loomise viimases järgus, siis, kui pilt peas peensusteni valmis mõeldud.

Milline näeb välja kollektsiooni loomise protsess. Kui oluline on tiim?

Kollektsiooni loomine on meeskonnatöö, siin kehtib vanasõna „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“. Asjad peavad tähtaegadeks valmis saama ja mitte viimasel minutil, sest ükski disainer ei saa lubada oma tiimi hulluks ajamist. Arvan, et esimene asi, mille disainer peab selgeks õppima, on see, et sinu egoism mõjub meeskonnale väga karmilt, sinu tegematajätmised tähendavad teistele reaalselt pikki ületunde. Tiim on disaineri jaoks kõik, sest üksinda ei saavuta sa moeäris midagi, parimal juhul põled veidi hiljem läbi.

Kuidas veedad vaba aega ja mis on sinu hobideks?

Kui ma ei tööta, siis ma reisin. Mul on aastatega omajagu sõpru tekkinud – kes elab Jaapanis, kes Itaalias, kes Pariisis – ja neil tuleb ka ju aeg-ajalt külas käia. Üks minu lemmiksihtpunktidest on Sardiinia, kuhu katsun võimalikult palju sattuda. Reisin suhteliselt metsikult: üürime sõpradega korteri või maja, käime turul ja teeme ise süüa. Kuurordid ja puhkusereisid mind ei huvita.

Millist stiili meeldib sulle kõige enam luua ja millist stiili kannad ise kõige meelsamini?

Tööstusdisainer peab olema ka poole kohaga psühholoog. Sa pead lugema inimeste mõtteid, mõistatama, mida, mis lõikega, mis värvi ja millal nad tahaksid kanda. Eelkõige pead sa enda käest küsima, miks peaks inimene ostma just sinu disainitud asju, mis on neis erilist? Oma stiili nimetaks eklektiliseks, kannan seda, mida parajasti meeldib. Ei eelista firmamärke, vaid kvaliteeti. 

Eestis on tekkinud palju noori moeloojaid, kuidas sa hindad nende disaini?

Hindan väga inimesi, kes teevad oma tööd hästi ja kirega. Eestis on probleem, et noored moeloojad ei saa tihtipeale täpselt aru, mida ja kellele nad midagi teevad. Siin kiputakse tihtipeale disainiks nimetama ka kehva lõppkvaliteediga käsitööd. Disain on protsess, mille abil defineeritakse ja lahendatakse probleeme. Hea disain tähendab eelkõige kõrget kasutusmugavust ja kvaliteeti. 

Kuidas suhtud hooajatrendidesse, kas järgid neid või eelistad pigem klassikalist ja ajatut stiili?

Kiirmoodi ma eriti ei armasta, mööda poode joosta (šopata) ei viitsi. Hooajatrendidega olen kursis juba oma töö pärast. Kohalikule turule moodi luues tuleb arvestada, et siinne tänavapilt ja teadlikkus on moemetropolide omast umbes neli hooaega maas.

Mida sina kui tööstusdisainer arvad rätsepaülikondadest, kas sul on ka mõni?

Rätsepaamet on väljasurev kunst terves maailmas. Enne kui sinust saab rätsep, pead sa vähemalt kümme aastat olema meistri kõrval, jälgima iga tema liigutust ja sellest õppima, enamik inimesi ei ole selleks võimelised. Hea rätsepaülikond on ajatult elegantne meistritöö, pärandatav isalt pojale, ent väga kallis. Materjalid maksavad palju, ning õmblemine on väga töömahukas – korraliku ülikonna õmblemiseks kulub õppinud meistril terve nädal. Minul endal on kaks rätsepaülikonda, esimese lasin õmmelda üle kümne aasta tagasi, kannan seda siiani.

 Mis on sinu arvates mehe parim aksessuaar?

Kingad.

Millised on sinu lemmikriided ja -aksessuaarid?

Põhimõtteliselt saaksin terve riidekapi sisu Baltmanist, kuid tuleb ikka teada ka, mida teised mujal maailmas teevad. Peale Baltmani kannan selliste firmade nagu Lardini ja Boglioli tooteid. Tegemist väikeste, kuid ülikvaliteetsete Itaalia perefirmadega, kelle looming on tänapäeva meestemoe absoluutne tipp. Meeldivad ka kvaliteetsed jalanõud, öeldakse ju, et meest tunned kingast. 

Kas ülikond peab olema ilmtingimata tumedat värvi?

Ei, kuid tumehall ülikond võiks olla iga mehe riidekapis, sellega saab enamiku asju aetud.

Mida peaksid mehed ülikonda valides arvesse võtma?

Kas see on vajadus- või tahtmisepõhine lähenemine, kas sa tahad seda osta või sul on vaja seda osta? Kui vaja minna pulma ja matustele, siis ma erksinist või neoonroosat ülikonda ei soovitaks, must või tumehall sobiks paremini. Kui tahad ülikonda sellepärast, et sulle meeldib seda kanda, siis on su valikuvõimalused palju suuremad. Ülikonda valides on A ja O alati istuvus – liiga kitsas pole hea ja liiga lai on veel hullem.

Ülikondade juurde käivad ka paljud aksessuaarid. Kas need on hea tava järgi kohustuslikud või pigem lisavidinad – kaelarätik, rinnarätik, rinnanõelad, lips?

Ülikonda on formaalne riietus, seega kuulub selle juurde kindlasti lips. Rinnarätid ja muud aksessuaarid on rangelt soovitusliku iseloomuga, kui sulle ikka ei meeldi, et sealt taskust midagi välja piilub, siis pole seda ka vaja! Kui soovid aga aksessuaare kanda, siis mõtle hästi läbi, mida ja kui palju, liigne edevus ja kuhjamine pole kunagi stiilne. Moeshow’del näeme, et ülikonna all kantakse näiteks T-särki, see on OK, kui sa selle välja kannad. Kuldreegel on, et keerulised kombinatsioonid, nagu pintsak šortsidega, jäta parem proffidele. Kui sa pole endas kindel, et see sulle sobib, siis parem ära kanna.

Meie ühiskond ja mood on suhteliselt vabameelsed. Kui ülikonna juurde käi´vad kindlasti ilusad kingad, siis kas teksade ja pintsakuga võib kanda näiteks tenniseid?

Tennised on OK, tossud aga mitte. Ei kujuta ette, et keegi paneks piduliku musta ülikonna alla tennised, pintsaku ja teksadega – vabalt.

Mis on suurimad apsakad, mida mehed ülikonda kandes teevad?

Väga lihtne, kannavad ülikonnaga hoolitsemata ja lääpatallatud kingi. 

Kas ülikonna kandmine parandab meestel ka rühti ja lisab enesekindlust?

Arvan, et enesekindlus asub siiski kahe kõrva vahel. Kui sa armastad ennast, siis sa ka hoolitsed oma välimuse ja rühi eest. Ülikond ei ole korrigeeriv pesu, kui seda kanda valesti, siis tihtipeale toob see välja kandja kõik puudused, peites samas voorusi. 

Millist nõu annaksid eesti meestele stiili osas?

Tehke endale selgeks, mis asi see stiil on, millega seda süüa. Moenõu pressib sisse uksest aknast, aga tähtis on seda infot võtta kui võimalust, mitte nagu kohustust. Kõik algab tahtmisest, sundida kedagi ei saa. Välimus on sinu visiitkaart ning tihtipeale on esmamulje kõige tähtsam. Loetud sekundite jooksul, enne kui oma suu avad, teeb vastaspool oma esimesed järeldused just sinu välimuse põhjal, olgu tegemist siis kohtingu või tööintervjuuga. 

Milliseid moeapse oled tähele pannud meie tänavapildis?

Riietus on osa kultuurist, meil aga unustatakse see tihtipeale ära. Suviti ei kiputa näiteks aru saama, kus lõpeb rand ja kus algab linnaruum, paljas ülakeha ja surfišortsid linna peaväljakul ei ole OK. Mulle ei käi see otseselt närvidele ja näpuga ei näita, aga ma märkan seda. 

Eesti mehed hindavad rohkem praktilisust. Meil ei ole järjepidevust ja ühiskonna kehtestatud norme nagu Lääne-Euroopas. Kui võrrelda Eestit ja vanu kultuure, kus aastasadu on riietusreeglid paigas olnud, siis tuletame meelde, et eesti mees sai põhimõtteliselt alles eelmise sajandi alguses pasteldest välja. Me ei saa seda endale ette heita ning läänest kõike üks ühele üle võtta, see tunduks pentsik. Eesti mehel tuleb leida oma identiteet, ka stiilis, mis rõhutab seda, kes ta on. Vaikselt, kuid järjekindlalt hakkab ka meie tänavapilt muutuma, maailm on avatud ning inimesed reisivad ja saavad aru, et ka välimus on tähtis.

Milline on sinu kogemusest tulenevalt kõige tõhusam moenipp, mida tasub teada?

Minu jaoks ei ole olemas moenippe, mis töötaksid igas olukorras. Iga inimene on isiksus – mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Meedias kirjutatakse lehekülgede kaupa, mida sa pead kandma ja kuidas sa pead kandma, aga kui hakata piinliku täpsusega trende taga ajama, siis tulemus on väga igav, ja see paistab välja. Elementaarsed asjad, mida iga mees peaks teadma: ära kanna oma sokke ja triiksärke kaks päeva järjest.

 

Tekst: Gaida Talu

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping suvi 2013