Ekstreemsed naised Maarja, Annika, Birgit ja Liina

Ekstreemsporti harrastavad naised on ühel nõul – mis ka ei juhtuks, adrenaliinist nad oma elus ei loobuks. Buduaar tegi tutvust nelja naisega, kellest üks sõidab mootorrattaga, teine armastab poksida, kolmas tegeleb langevarjuhüpetega ja neljas ei kujuta ette elu ilma laskespordita. Mis sunnib naisi ekstreemaladega tegelema?

MOTORINGRAJASÕITJA Maarja Noorak (27)

Maarja kireks on mootorrattaga asfaltkattega ringrajal võidusõitmine. Igapäevaselt koordineerib ta maamõõdubüroo Optiset tööd.

Tsiklid meeldisid Maarjale juba päris noorelt: “Mu vend Erki on lapsest saati tsikleid ehitanud ja nendega kihutanud, aga ise sõita ma ei julgenud. Esimest korda proovisin mootorrattaga sõita 15-aastaselt külavahe kruusateel, kuni vend samal suvel ratta maha müüs. Vanemad ei olnud nõus mulle oma ratast ostma, ja nii jäidki need aastateks mu esimesteks ja viimasteks sõitudeks.“

Oma esimese ratta lükkas ta garaaži kaheksa aastat hiljem, 2005. aastal. “Käisin Kloostrimetsa ringraja ääres Kalevi suursõitu kaemas ja tundsin, et enam ilma oma rattata ei saa, kaks nädalat hiljem oli ratas olemas. Väljavalituks osutus Yamaha Fazer 600, millega ma siis tegelikult alles sõitmist õppima hakkasin. Aasta pärast vahetasin selle supersport ratta Yamaha R6 vastu. Ringrajasõiduks on mul tänaseni Yamaha R6, mis on juba kolmas omataoline. Linnavahel sõidan Aprilia SVX 550 supermoto tüüpi rattaga, mis näeb natuke välja nagu krossikas, linnas väga mugav.“

Ringrajaeluga puutus Maarja kokku tänu perekonnatuttavale Aivar Osale, kes on aastaid ringradadel kihutanud. “Tema mind alustuseks rajale kutsus, et hea koht harjutada! Raja ääres tutvusin Eesti ühe kiirema mehe Hanno Veldiga, kes parajasti just ringrajasõidu koolitustega algust tegi. Kuu aega käisin umbes kaks korda nädalas Veldiga rajal harjutamas ja sõidutehnikat õppimas ning juba avastasin end elu esimesest stardist. Kõik käis väga kiiresti.

Kus Maarja võistleb? “Võistelnud olen enamjaolt Eestis (Pärnus) ja Soomes, kus on viimasel kahel aastal toimunud Eesti meistrivõistluste etapid. Korra on käidud Leedus ja treenitud on ka Lätis, need on aga väga ekstreemsed ja ohtlikud rajad.“ Mõne stardi on ta teinud treeninglaagrite ajal ka Hispaanias, Ungaris ja Tšehhis.

Oma suureks saavutuseks peab Maarja seda, et pakub arvestatavat konkurentsi juba isegi meestele – 2008. aastal tuli oma klassi kvalifikatsioonivõit esimesel etapil, hooaja kokkuvõttes 3. koht ja Lembit Teesalu nimelise rändkarika pälvimine. 2009. aasta neljast kaasa tehtud sõidust tuli poodiumikoht kolmel korral, sealhulgas korra Soomes.

Motospordi ohtlikkusest rääkides ütleb Maarja, et ringrada ei ole kindlasti nii ohtlik kui näiteks kross. “Ma julgen väita, et see on kindlasti ohutum kui linnas autode vahel liiklemine. Ringrajal sõidavad kõik ühtepidi ja kurvi tagant üllatusi ei tule. Kukkumisi tuleb ikka ette, see käib asja juurde. Õnneks on minu kukkumised kõik lõppenud õnnelikult, vaid sinikad ja põrutused, ratas on rohkem kannatada saanud.“

Ala juures hoiab teda miski sõnul seletamatu. “Kes kord on proovinud, sel on väga raske lõpetada. See tunne või emotsioon või laeng, mis sõidust on võimalik saada, on kirjeldamatu. Adrenaliin. Eneseületus. Hirmust võitu saamine. Eneseteostus. Pärast korralikku trenni või võistlust on lihtsalt super olla, tuleb selline rahu, nagu teeks reset’i. Aga loomulikult on päevi, kus lihtsalt ei tule välja ja ei sobi ning siis on masendus ka garanteeritud...“

Motosport nõuab tugevat füüsist. “Kõrvaltvaatajale võib küll tunduda, et mootor teeb ju töö ära, mis see siis ära ei ole, aga tegelikult on ühe treeningsessiooni või võidusõidu lõpuks pea märg ja keha väsinud. Mõni ei saa vahel pärast võistlust enam tsiklilt maha, nii ära väsitab. Kuna kiirused on suured, siis on ka kehale mõjuvad jõud suured, näiteks täiskiiruselt pidurdamisel on kõvasti jõudu vaja, et end rattal hoida ja kõik kontrolli all oleks.“

Nii hoiabki Maarja end vormis Body Pump treeninguga, mis treenib lihast ja ka vastupidavust. “Vahel teen mõne aeroobse kava ka vahele ja tükk aega võtan hoogu, et minna Body Combatisse. Ringrajasõit on muidugi parim trenn, talvel jäärada. Ringrajasõit nõuab omajagu jõudu ja vastupidavust. Pärast Pumpiga alustamist on tuntav vahe, jõudu on kõvasti rohkem ja väsimus ei murra nii kiirelt!“

Millised on Maarja järgmise hooaja suuremad eesmärgid? “Kuna majandussurutis seab omad piirid, siis ei ole kindel, et ma kõik etapid kaasa teen. Püüaks jällegi olla endast kiirem, mitte kukkuda ja astuda ka poodiumi kõige kõrgemale astmele!“

Maarja kutsub rajale ka teisi: “Esimesed korrad on rasked, aga saab end tühjaks kihutada liikluseeskirja rikkumata, elamus ja adrenaliin on garanteeritud. Eriti julgustan naisi!“

TAIPOKSIJA Birgit Lember (21)

Birgit, kes sel talvel lõpetas Eesti Esimese Erakosmeetikakooli, on taipoksiga tegelenud üle poole aasta – varem võttis tema aja kickbox. Taipoksiga tegeleb Birgit kolm korda nädalas. “Trenn on poolteist tundi pikk ja üritan ikka kolm korda nädalas kohal käia. Mõnel nädalal rohkem, mõnel kahjuks ka vähem,“ ütleb ta. Lisaks taipoksile käib Birgit vahel jõusaalis või mõnes aeroobses rühmatreeningus: “Oleneb, kuidas aega ja tuju on!“

Kust pärineb blondi kaunitari poksihuvi? “Enam ei mäletagi täpselt, miks selle spordiala vastu nii suur huvi tekkis, aga tõsiselt fännanud olen seda juba päris pikka aega. Pidevalt jälgisin telekast erinevaid poksivõistlusi ja käin siiani võistlustel kohapeal lemmikutele kaasa elamas.“ Kui küsida Birgitilt, mis või kes mõjutas teda poksiga tegelema, vastab ta, et pole mõjutatav inimene ja selle ala juurde jõudis ikka ainult enda huvist ja suurest kirest poksi vastu.

“Taipoksiga alustades oli minu esimene treener Kevin Renno. Treenin Tallinna Taipoksi Klubis ja trennid toimuvad spordiklubis Sparta. Super head treenerid ja hästi organiseeritud trennid, soovitan kõigil tulla!“ räägib ta.

Taipoksi juures köidab Birgitit adrenaliin ja võimalus end kehaliselt väljendada: “Trenni jooksul saan ennast täielikult välja elada ning pärast trenni on eriti mõnus ja rahulik tunne. Samas ei ole trenn kunagi igav ja üksluine. Iga trenn on omamoodi erinev ja alati tunnen, et on võimalus edasi areneda, ennast rohkem tõestada ja paremaks muuta. Mõnus!“

Kuidas suhtuvad naise hobisse sõbrad-tuttavad ja perekond? “Ma arvan, et suhtuvad okeilt, aeg-ajalt olen ikka mõned sõbrannad ka trenni kaasa vedanud. Kui mingi aeg tagasi küsiti, mis trenni teed, ja vastasin, et tegelen taipoksiga, siis nii mõnigi imestas – ma ei pidavat eriti poksija moodi välja nägema. Aga näha on, et inimestele pakub see spordiala üha rohkem huvi ja rahvast tuleb ka trennidesse aina rohkem juurde, ka naisi. Tallinna Taipoksi Klubis on nüüd spetsiaalselt trenn ka ainult naistel, kuhu kõik võiksid julgelt proovima tulla.“

Et Birgit taipoksiga tegeledes pole veel võistlemas käinud, pole tal seni ka suuremaid vigastusi olnud. “Mõned põrutused või sinikad ikka, aga mitte midagi märkimisväärset,“ võtab ta kokku.

LANGEVARJUR Annika Arras (30)

Annika Arras teeb oma igapäevatööd Reformierakonna kampaaniajuhina. Poliitika ja turundus ei ole aga tema ainsad kired: “Adrenaliin on see, mis mind kiirusega 180 km/h maa poole kukkuma paneb!“ Ta on teinud 81 hüpet ja on B-kategooria langevarjur. “Kogenud hüppajate maailmas on minu hüppenumbriga tegelane alles algaja,“ selgitab ta.

Annika tutvus langevarju-maailmaga 2001. aastal, kui ta parimad sõbrad terve pundiga kursustele läksid ja oma esimesed hüpped tegid. “Nende kogemusest inspireerituna alustasin mina oma langevarjurikarjääri 2002. aastal Sõjaväe Langevarjuklubis.“

Naine, kel seljataga pea kümme aastat langevarjurikogemust, tunnistab, et tema areng on olnud siiski üsna aeglane: “On olnud kaks pikemat pausi. Esimene kestis aasta jagu (2003), siis ma polnud endas lihtsalt kindel, kas ikka tahan just selle alaga tegeleda. 2004. aastal alustasin uuesti hüppamist, siis juba Eesti Langevarjuklubis, sain just hoo sisse ja tahtmine lennata oli suur, aga siis tuli loodus vahele, sain 2005. aastal emaks. 2009. aastal hakkasin pärast pikemat pausi jälle hüppama ja nüüd tahaks küll lähema paari aastaga langevarjunduses ikka arvestatava kogemuse omandada.“

Ala ei nõua naise sõnul erilist füüsilist vormi. “Selleks, et teha mõned üksikud hüpped või proovida tandemit, ei pea küll erilist trenni tegema. Kaalupiirang siiski on, ülemine piir jookseb kuskil 100 kg peal ja alumine 50 kg (see erineb pisut tandemhüppajatel).“

Küll aga on füüsis selle ala puhul tähtis, kui seda harrastatakse spordina. “Varustus ise kaalub juba palju, õpilasvarju komplekt umbes 20 kg, pisemad varjud 10–15 kg. Lennuväli on suur, teinekord tuleb varustus seljas lennukisse pikalt kõndida, teinekord (seda juhtub küll rohkem algajatega) maandud pakkimisalast kaugele ja vantsid kogu varustusega päris pika maa maha. Ka pakkimine nõuab füüsilist pingutust. Ka vabalangemine ja varju all lendamine,“ selgitab Annika. “Adrenaliin on hüpetel kõrge ja siis oma lihaste kasutamise peale otseselt ei mõtle, alles järgmisel päeval saad aru, millised lihased seekord trenni said. Igal juhul on hüppepäeva lõpuks ka tugevamad poisid-tüdrukud väsinud,“ lisab ta. Igapäevaselt hoiab ta end vormis aga rattasõidu, mõnikord ka jõusaali- ja tantsutrenniga.

Tema sõnul tähendab Eestis langevarjuriks olemine seda, et kõik nädalavahetused maist oktoobrini oled lennuväljal ja sekka tuleb veel nädalane treeninglaager Parasummer. “Kodumaal hüppamiseks on see maksimum ja kes väga hüpata tahab, see reeglina on alati ka kohal. Ilm on meil heitlik, ühtegi võimalust ei saa kasutamata jätta.“ See on ka põhjus, miks ei satu langevarjurid suvel tavapärastele rahvaüritustele ja isegi randa. Talveperioodil on aga tavaline, et langevarjurid sõidavad soojemasse kliimasse – sel aastal käis Annika Hispaanias: “Olime sedakorda Eestist kaheksakesi Empuriabravas X-mas Boogiel (hüppelaagris). Seal on koos inimesed üle maailma, üks kutt oli näiteks Austraaliast, leidus ka USAst tulijaid. See näitab, et välismaal ei käida hüppamas mitte ainult ilmaolude tõttu, vaid sellistes suurtes laagrites on ka arenguvõimalused paremad – leidub treenereid ja kogenumaid hüppajaid, kellega koos hüpates kiiremini edasi arened.“

Annika sõnul on tema pere hobiga harjunud: “Selline rütm saab elustiiliks ja tahes-tahtmata viib samasse rütmi ka pereliikmed. Minul on lihtne, ka minu mees on langevarjur ning tütrel on lennuväljal teiste paraperede (nii meil langevarjurite peresid nimetatakse) lapsi sõpradeks, kellega koos lõbusalt aega veeta, kuniks vanemad hüppavad.“ Kusjuures isegi Annika peagi 85-aastaseks saav vanaema on öelnud, et kui ta vaid julgeks, siis läheks ja teeks ka selle tüki ära!

Kui palun Annikal sõnastada põhjus, miks ta paljudest aladest just langevarjuhüpetega tegeleb, ütleb ta vastuseks: “Vabalangemine on teatud mõttes religioon. Usk sellesse, et inimene on võimeline lendama. Ja meie lendamegi! Aga isiklikumas plaanis annab vabalangemine täieliku vabaduse – vabastab argipäevast, õpetab elu nautima ja armastama. Mulle meeldib, seepärast hüppangi!“

Naise jaoks on hüppe juures alati parimad esimesed sekundid pärast lennukiuksest väljumist. “Värske ja karge õhk, tavaliselt ka imeline vaade, sest pealpool pilvi on alati päike. See on selline miljoni dollari moment, mida mitte keegi ei saa muul moel kogeda kui ise proovides. Selle hetke muudab veelgi nauditavamaks see, et sellele eelneb väheke ahistav tõus lennukis, kus peaaegu alati on kitsas ning kuna seal on ka aega mõelda, on see üks väheseid hetki, kus ma reaalselt hirmu tunda jõuan. Hirmu õpid küll ajaga kontrollima, kuid täielikult ära hirmutunne ei kao. Pärast seda 15-minutilist kitsastest oludes mõttetööd on ikka tõeline kergendus õhuvoolu sukelduda. Samas, õhkutõus annab ideaalse võimaluse kogu oma hüpe kuni maandumiseni rahulikult läbi mõelda, mis on edukaks soorituseks väga vajalik.“ Ta lisab, et õhus olles pole tunnete peale aega mõelda ja tegeleda tuleb sooritusega. “Emotsioonid saabuvad tavaliselt siis, kui jalad maas on. Siis on aega kiljuda, naerda või vanduda!“

Spordiala ohtlikkuse kohta ütleb Annika, et iga spordiala on täpselt nii ohtlik, kui ohtlikuks sa selle ise enda jaoks muudad. “Langevari on loodud avanema ja inimest tervelt maa peale tagasi tooma. Kui sa järgid reegleid, võid kuni pensionini ja hiljemgi langevarjuga hüpata. Inimfaktor on see, mis teeb langevarjuga hüppamise ohtlikuks. Sellest tulenevalt on tehtud ka reeglid, et inimlikku eksimust maksimaalselt vältida. Näiteks esimestel hüpetel ei ava algaja langevarjur oma varju ise, kuni B-kategooria omandamiseni kontrollib instruktor alati üle algaja langevarjuri varustuse, varju ei tohi enne järelevalve all edukalt sooritatud eksamit iseseisvalt pakkida, regulaarselt tuleb teha instruktori järelevalve all varuvarju avamise harjutust jne.“ Kümne aasta jooksul pole Annika kordagi hüpates vigastada saanud. Lõpetuseks julgustab naine teisigi hüppama: “Just saabuval hooajal on mõistlik algust teha. Esimest korda Eestis hakkame pakkuma AFF-koolitust. Senise koolituse asemel, kus iseseisvaks hüppamiseks pead alguses 1500 m kõrguselt lennukist väljuma ja vabalangemist 3500–4000 m kõrguselt saad proovida alles siis, kui oled umbes 15–20 hüpet teinud, saab sellel koolitusel juba esimesel hüppel minna kõrgele ja kohe tunda vabalangemise naudingut. Muretsema ei pea, instruktorid avavad varju sinu eest!“

PRAKTILINE LASKJA Liina Rähn (33)

Liina, kelle argipäeva täidavad töö Eesti Keele Instituudis ja õpingud Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni eriala magistrantuuris, seab üha tihedamini oma sammud lasketiiru, kus saab tegeleda praktilise laskmisega. Lisaks on tema kireks tätoveeringud: “Tätoveerimine jätkub mul ilmselt senikaua, kuni nahal vaba ruumi leidub!“

Kust pärineb aga Liina relvahuvi? “Kui päris algusest rääkima hakata, siis huvi relvade vastu on mul hilisest teismeeast saati olnud. Reaalne kokkupuude tulirelvadega tuli siiski hiljem, täiskasvanuna, sest lapsed ja relvad teatavasti kokku ei sobi. Ja eks kui millegi vastu huvi on, siis saab vastuse pärast guugeldamist kätte. Otsisin lasketiiru, kuhu kodanik tänavalt sisse võib astuda ning kätt saab proovida, leidsin mitu ja valisin lähima – Taktikalise Laskmise Keskuse. Käisin, lasksin ja väga meeldis,“ räägib Liina, kes nüüd jätkab laskmistreeninguid juba instruktor Martin Bahovski käe all.

Küsisin Liinalt, mida läheb ühe harjutuskorra jooksul lasketiirus vaja. “Vaja pole muud, kui head tuju, enesedistsipliini, teadmisi relva ohutust käsitsemisest, relva, vajalikus koguses laskemoona, kaitseprille, kõrvaklappe ja ... tuld!“

Liina sõnul moodustab 50% treeningust nii-öelda kuiv trenn, milleks pole tegelikult vaja tiiru minnagi: “Täiesti tühja relvaga (võib kasutada ka maketti) harjutad läbi relva võtmise kabuurist, relva hoide ja laskeasendi, sihikuleviimise jne.“ Tiirus toimub treening juba järgmiselt: “Sama lugu, aga juba oluliste lisanditega – relva hoie ja laskeasend, relva laadimine ja tühjakslaadimine, sihikute kasutamine, päästikuga toimimine, laskmine erinevatelt distantsidelt, laskmine liikumistega, üksik- ja mitmiklasud, eriharjutused laskekiiruse ja täpsuse parandamiseks. Trenn vältab 1,5–2 tundi paar korda nädalas, pikem trenn pole lihtsalt mõistlik, sest inimene väsib ja sealt edasi läheb ainult padrunite raiskamiseks.“ Padruneid kulub ühe trenni jooksul 50–100.

Liina kasutab praegu instruktori relva. “Klassika austajana lasen .45 kaliiber Colt 1911 tüüpi püstoliga (mis on siiani USA popim relv ja paljudes sõdades end ka hästi tõestanud). Plaan on selline ka endale soetada.“

Naine kavatseb laskmises ka võistlema hakata. “Tahan IPSC (International Practical Shooting Association) liikmeks astuda ja tulevikus jõudumööda võistelda, sest see (practical shooting) laskesport imiteerib kõige rohkem reaalseid olukordi (ehk siis seda, mis linnatänaval meie kõigiga ette tulla võib). Samas võtan lisaks taktikalise laskmise koolitusi, mis liigitub pigem juba võitluskunstide alla (tegutsemistaktika, liikumine hämaras ja pimedas jne).“

Liinat köidab laskmise juures mitu aspekti. “Esiteks huvi relvade ja laskmise vastu, teiseks on laskmine väga hea meditatiivne tegevus. Kui päeva jooksul kogunevadki pinged, siis õhtul juba kaugel enne tiiru ukseni jõudmist muutud rahulikuks. Sätid ennast ja relva valmis, lülitad muud mõtted välja, keskendud. Sealt edasi on meid kolm – mina, märklaud ja relv. Instruktor jälgib kõike, mida teen, jätab vead meelde, annab tagasisidet. Siis tuleb uus samasugune “ring“, siis üha uued samasugused. Trenn tähendab tegelikult lõputut jada samu liigutusi, sest kõik peab lõpuks toimima nagu kellavärk,“ arutleb ta. “Tõmbaksin võrdusmärgi autojuhtimise ja laskmise vahele – autojuht ei vaata pedaale ega käigukange, jalad-käed peavad iseseisvalt töötama, ümbrus vajab autojuhi tähelepanu. Kui ta seda ei suuda, on ta juhiks kõlbmatu. Nii on ka laskmisega. Kui eeldad, et relv on tore mänguasi, mis kõik ise ära teeb, siis sul relva olla ei tohi. Relv ei tee oskamatust inimesest lahedat kutti, vaid ohtliku tolguse. Sealjuures on ta ohtlik nii endale kui teistele. Ehk et siis laskmistrenn ei ole selline fancy asi, mida Hollywoodi filmides sageli näha võib, kus action-man hüppab ruumi sisse ja laseb põhjatuna tunduvast salvest kõik maha, mis teele ette jääb. Muidugi on võimalik minna tiiru, rentida relv ja lihtsalt paar salvetäit seina lasta, et end n-ö maha laadida, aga ma ei näe sel suuremat mõtet.“ Practical shooting’u eesmärk ei ole korjata kõige rohkem punkte, vaid suuta elus reaalselt ette tulla võivates olukordades ellu jääda. “Meeldib seegi, et tiirus, erinevalt spordiklubidest, saan üksi olla, seega on laskmine kvaliteetaeg iseendaga.“

Mari-Liis Helvik
Buduaar Shopping